Paulus on Iisraeli pärast sügavalt mures, sest suur enamik neist polnud vastu võtnud evangeeliumi, mis, nagu Paulus uskus, tagas ainsa pääste. See igatsus meenutab meile Moosest. Pärast seda, kui Iisrael oli patustanud, kummardades kuldvasikat, palvetas Mooses Jumala poole nende pärast ja ütles: „Oh häda, see rahvas on teinud suurt pattu ja on enesele valmistanud kuldjumala. Kui sa nüüd siiski annaksid andeks nende patu! Aga kui mitte, siis kustuta mind oma eluraamatust, mille oled kirjutanud” (2Ms 32:31, 32). Nii valib Paulus, maadeldes teda järgivate iisraellastega, jõulise illustratsiooni nende endi minevikust. Pauluse „ma sooviksin” esindabki seda, mida Everett Harrison esitab kui „võimatut soovi”. Moosese palvet siiski ei rahuldatud. Jumal vastas talle: „Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust. Nüüd aga mine, juhi rahvas sinna paika, millest ma sulle olen rääkinud!” (s. 33, 34). Paulusel oli oma rahva pärast samasugune mure nagu Mooseselgi. Aga, nagu James Denney märgib, nende mured polnud mitte täpselt samad. Mooses oma samastumises juutidega tahtis surra nendega koos, aga Paulus oleks nende eest surnud. Niisiis, nagu Denny seda sõnastab: Paulus peegeldas „seda tõelist eneseohverduse sädet, mida Kristuski”. Apostel loomulikult teadis, et ta soov on võimatu. Paulus oli just lõpetanud kirjutamise sellest, et pole midagi peale truudusetuse, mis suudaks meid Jumala armastusest lahutada. Ta väljendas küll kõike, aga mitte truudusetust. Suur reformist Martin Luther tabas Pauluse ahastuse tuuma, kui ta osutas, et kogu peatüki kontekst viitas tema sügavale igatsusele juute päästa. „Ta tahab Kristuse nende juurde tuua. ... Ta pöördus nende poole pühitsetud vandega, kuna see tundub ebausutavana, et keegi võiks tahta olla neetud, kui see neetu võib saada päästetud. Kas minul on kadunute pärast samasugune ahastus nagu Paulusel oli.”
Jumal, aita mul täna saada osaliseks Sinu mures inimeste pärast, kes ikka veel patu haardes on. Aamen.
In English