„Just nii tunneb ennast ka Jeesus, meie igavene sõber ja Jumal, meie Taevaisa. Ta soovib, et me räägiksime Temaga kogu päeva. Ja kui me midagi soovime, siis alati küsiksime, ja kui me millegi üle rõõmu tunneme, siis tänaksime.“
„Emme, kui ma Taevaisalt palun, et Ta päikese saadaks, kas siis tuleb päike välja?“
Olin hetkeks sõnatu, ning minu mõtted kõlasid valjult: „Kui vaid vihm lakkaks, oleks ka hea.“
„Jah, seda mõtlesingi tegelikult mina ka!“ kõlas vastus minu mõttele.
Seisime akna ääres ja vaikisime mõlemad hetkeks. Vestlesin Isaga. „Kui see on Sinu soov, siis katkesta vihmasadu ning saada ilus ilm.“
Pärast vaikust küsis Simona: „Emme, ma palusin Jeesuselt, et Ta vihma ära võtaks, aga ikka sajab!“
„Sa pead ka uskuma sellesse ja kui see on Taevaisa tahe, siis see juhtubki!“
„Kuidas ma usun?“
„Sa usud oma südames, et vihm lakkab ja ilm läheb ilusaks!“
Nii julgustav ja lihtne on seda lapsele öelda ning tema siiras süda ja meel toimivadki nii. Kui ma siis ise oma sõnadele mõtlema jäin: kuidas see ikka toimib, kuidas ma usun sellesse, et vihm jääb järele? Taevas on ühtlasest hall, pole lootustki, et see muutuks.
Kuidas see ikka toimib, kuidas ma usun? Jumal, kingi meile usku!
Annika Kaljuve
In English