Ühes George Vandemani raamatus on näide, mis mind noore kristlasena väga puudutas, kuigi nüüd sellele mõeldes mõistan, et tol ajal ei saanud ma selle loo ivast veel päris hästi aru.
Lugu räägib ühest jänest tagaajavast jahimehest, kes, suutmata jänesehaakide suunda ette aimata, kukkus kuristikku, kukkumise ajal rabas ta kinni ühest puuoksast. See oks lükkas tema purukskukkumise mõneks ajaks edasi, aga pikka aega ei suutnud ta end seal oksa küljes kinni hoida. Viimases hädas hüüdis mees: „Kas seal üleval on keegi?“ Talle tuli vastuseks ka küsimus: „Keda sa otsid?“ Mees vastas viimase jõuga oksa külge klammerdudes: „Kedagi, kes aitaks!“ Ja ülevalt tuli otsekohe vastus: „Lase oksast lahti!“ Mees mõtles veidi ja hüüdis siis: „Kas seal üleval on veel keegi?“ Ta ei lasknud oksast lahti.
Ma ei tea selle loo lõppu, aga ma tean, et kui me Jumala sõna peale oksast lahti laseme, siis me kukume Tema sülle – kaasnegu sellega mistahes olukorrad. See oksast lahtilaskmise väljend on mind saatnud kogu mu usuelu, vahel olen ma oksast lahti lasknud, aga tuleb tunnistada, et vahel pole ma seda teinud. Ma ei tea, mis oleks juhtunud neil kordadel, kui ma „oksast“ lahti ei lasknud, aga ma tean, et kui ma olen „oksast“ lahti lasknud Jumala sõna peale, on juhtunud kõige imelisemad asjad.
Jumal, Sina tunned meid, Sina tead meie nõrkusi ja kahtlusi. Kasvata meid, toida meid ja juhi meid, et valiksime ka täna Sinu tee.
Eha Lobjakas
In English