Rõõmusõnum ei ole tagantjärele tekkinud mõte

Teine asi, mida Paulus tahab, et evangeeliumi kohta teaksime, on see, et see ei olnud jüngrite leiutis. Vastupidi, kogu Vana Testament viitab Kristusele ja Tema tööle. Esimene vihje on 1. Moosese 3, 15, kus Jumal tõotas, et naise seeme hävitab lõpuks kurjuse. Viimane on Malakia 4, 5, mis lubab Eelijat, Messija eelkäijat.

Lühidalt: “evangeelium…mille Jumal on enne tõotanud oma prohvetite kaudu pühades kirjades” on võtmeks mõista kogu Vana Testamenti. Vana Testament viitab Kristusele, samas kui Uus seletab ja avardab Jumala hea uudise sõnumit Jeesuses.

See polnud juhus, et kui Ristija Johannes nägi esmakordselt Jeesust, hüüdis: “See on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu” (Joh 1, 29) või kui Paulus viitas Jeesusele kui meie aitajale (1 Kor 5,7). Vana Testamendi keskseks sümboliks on ohvrisüsteem, osutades Kristuse asendusohvrile, kes suri maailma pattude eest.

See Jeesus suri iga inimolevuse eest – Ta suri meie surma eest, et meie saaksime Tema elu – see on Pauluse evangeeliumist aru- saamise aluseks.

Fakt, et Vana Testament tõotas evangeeliumi, annab ühe põhiteema Uue Testamendi jutlusteks. Näeme seda Peetruse Nelipühi jutluses Apostlite tegude 2. peatükis, Pauluse kõnes Apostlite tegude 13. peatükis ja Filippuse dialoogis Etioopia kojaülemaga seoses Jesaja 53. peatükiga ning Tallega, kes viidi tappa (Ap 8, 32-33).

Jeesus ise aitas oma järelkäijatel mõista, et Vana Testament osutab Tema tööle. Kirjeldades Jeesuse kõnelust nende kahega, keda Ta kohtas Emmause teel, ütleb Piibel meile, et “Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades üteldud oli.” (Luuka 24,27)

Me täname Sind, Isa, mitte ainult selle eest, et saatsid Jeesuse, vaid et kinnitasid meie usku Vana Testamendi ajaloo koridorides kõndides. Täname Sind teadmise eest, et evangeelium pole tagantjärele tekkinud mõte, vaid Sinu ettenägelikkus algusest peale.