Jumala halastuse eesmärk

Hea psühholoog Paulus tõi Rooma 1. peatükis välja paganate patud. Juudid olid 1. ptk. üle üsna õnnelikud. Kõik, mis ta ütles, oli õige. Paganad ei elanud vastavalt sellele valgusele, mis neil oli. Seepärast teenisid nad Jumala pahameele ja kohtu.

Kuid siis tegi Paulus midagi ootamatut: ta pööras oma argumendid juutide ja teiste “heade” inimeste vastu. Ta näitas neile, et ka nemad olid sama karistuse all.

See mõte läks vastuollu juutide arusaamaga. Nad arvasid end olevat eriliselt priviligeeritud suhtlemiseks Jumalaga. Nad väitsid: “Jumal armastab Iisraeli kõikidest rahvastest.” “Jumal mõistab kohut juutide üle ühe mõõdupuuga ja paganate üle teisega.” “Kõigil israeliitidel on osa tulevases maailmas.” Lühidalt, selle aja juudid uskusid, et kõik pidid minema kohtu alla välja arvatud nemad.

Paulus tegi väljakutse sellisele mõtteviisile Rooma 2,1-3. Ta väitis, et mitte keegi ei pääse Jumala kohtust, olenemata, milline on nende moraalne või religioosne seisund.

Tänases tekstis räägib apostel juutidele, et nad on ohus põlata ära Jumala headuse, Tema kohaloleku ning kannatlikkuse. Paulus püüab neid äratada mõistma nende tõelisi vajadusi. Mitte lihtsalt sellepärast, et Jumal on halastav, pole neil õigus patustada. See, et Ta on kannatlik nende kõverate teedega, ei tähendanud, et kohus on nende jaoks ohutu. Ja see, et Jumal on kannatlik, ei tähenda, et nad pääseksid karistusest.

Vastupidi, nad vajasid oma uhkusest vabastamist. Nad ei oleks tohtinud kasutada Jumala headust ja kannatlikkust vabandusena selleks, et jääda tasemele, kus nad vaimselt olid. Vaid nad oleksid pidanud laskma Jumala Vaimul inspireerida neid siirale patukahetsusele. Nagu William Barcley ütleb: “Jumala halastus, Jumala armastus ei ole mõeldud selleks, et võiksime patustada ja sellega pääseda; see on meie südamete “murdmiseks armastuses” ning meie juhtimiseks patukahetsusele.

Täna on meie päästepäev. “Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” (1Jh 1, 9).