Kuid kas meie kogukonna praegune põlvkond teab, et ta on valitud? Kas nad üldse teavad, et nad on osa liikumisest, mille algatas Jumal sama kindlalt, kui Ta pani alguse Iisraeli rahvale kaua aega tagasi? Ma vaatan 3500 tudengit ülikoolis, kus ma teenin, ja mõtlen, kas nad mõistavad, et nende põlvkonnal on hämmastav potentsiaal olla liikumises, mis jõuab tõotatud maale ... ilma surma nägemata.
Mul on eakaaslastest sõpru, kes muutuvad ebalevaks iga kord, kui puudutatakse valitud olemist. Ma olen mõistev. Lõppude lõpuks kasvasid mõned meist üles hingamispäevakoolis ja kirikus, kus mõistet „valitud” kuulutati „meie oleme paremad kui kõik teised” tüüpi kutsumisena. Ja kahjuks muutis eksklusiivse „põlvnemise” tõe rõhutamine need kogudused võõraks oma kogukonnale ega võitnud kindlasti palju sõpru Jeesusele.
Kuid vastupidine reageering on sama ekslik. Soov mitte kedagi haavata ja püüd olla laiemale kultuurile ja ümbritsevale maailmale vastuvõetav võivad olla head kavatsused, aga kui need jätavad kõrvale valitud rahva piibelliku tunnustuse, nagu Peetrus meie tänases tekstis selgelt kinnitab, ja hülgavad liikumise jumaliku ja apokalüptilise algatuse, siis visatakse selle tulemusena koos pesuveega ka laps välja.
Võib-olla kardame seda, mida Richard John Neuhaus läbinägelikult täheldab: „Jumala valitud elavad läbi Jumala enda draama ja saatuse. Hirmutav on olla valitud. Nagu siseneks Jumal oma valitute kaudu ajalukku.” („Death on a Friday Afternoon”, lk 138)
Selle ühise jumaliku valituse salgamine tähendab Esimesest Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni ulatuva piibelliku aluse salgamist. Jah, „hirmutav on olla valitud”. Sest see on nii kõrge kutsumus, mille vääriline ei ole olnud ükski maapealne liikumine. See on siiski jumalik kutsumus. Ja kelle Jumal kutsub, sellele annab Ta kindlasti võimed.
Nii et jumaliku kutsumise pärast vabandamise asemel võib sobiv vastus olla alandlik kummardamine Tema ees, kes valis meid enne meie sündimist, ja Tema juhtimise järgimine.
In English