Ma panen sule kõrvale ja tõstan hinge üles palves, et Issand puhuks oma tagasilangenud rahva peale, kes on nagu kuivanud luud, et nad võiksid elada. Lõpp on lähedal, see hiilib meie poole nii vargsi, märkamatult, käratult, nagu öine varas summutatud sammudega, et üllatada valvsuseta ja mittevalmis magajaid. Andku Jumal oma Püha Vaimu südametele, kes praegu on muretud, et nad ei magaks enam nagu teised, vaid valvaksid ja oleksid kained.
Kes on nõus kohe praegu, pärast oma elust suure osa raiskamist, andma oma tahte nagu savi Potissepa kätte ja tegema koostööd Jumalaga, et saada Tema kätes auliseks astjaks vormitud? Oh missugune peab savi olema Potissepa käes, kui vastuvõtlik jumalikule vajutusele, seistes õiguse eredates kiirtes. Ühtki maist, isekat ajendit ei tohi alles jätta, sest kui annad neile koha, ei ole võimalik sind jumaliku kuju järgi tahuda. Tõevaim pühitseb hinge.
Kui selle töö olulisust mõistetakse, allutab see mõtted Kristusele. See jääb meie isiklikust arusaamisest kaugele, aga selline see on. Kas on siis meie poolt mõistlik toetuda iseenese tegudele? Me peame laskma Jumalal meis tegutseda. Kas meie iseloomus või käitumises on midagi head? Kas see pärineb piiratud inimestelt? Ei, see kõik on Jumalalt, see väljendab potissepa võimu savi üle.
Oh ärkaks ometi need, keda Issand on tõeaaretega õnnistanud, ning ütleksid südamest: „Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?“ (Apostlite teod 9:6, KJV) Valgus suureneb, et valgustada iga hinge, kes levitab valgust teistele. − The General Conference Daily Bulletin, 4. veebruar 1893.
In English