Ülestõusmise vägi praegu

Matteuse evangeeliumi 21. peatükk, milles jutustatakse Kristu-se teekonnast Jeruusalemma koos võiduka linna sisenemisega, on võimas peatükk, mida me peame uurima ja mõistma. Me peame võtma kuulda hoiatust õpetuses nõudlikust viigipuust, mis ei kandnud vilja. See kujutab neid, kes väidavad, et teenivad Juma-lat ja kelle nimi on kirikuraamatus, kuid kes ei kanna oma elus vilja Jumala auks. Mu süda igatseb näha seda Meest, kes oli põla-tud ja hüljatud, kroonitud ja troonile seatud. ...

Jumal teostab Püha Vaimu mõju abil oma rahva elus moraal-seid muutusi, muutes neid Kristuse sarnaseks. Kui siis viimane pasunaheli kostab Kristuses surnute kõrvu, tõusevad nad uuele elule, rüütatud päästeriietega. Nad sisenevad väravatest Jumala linna, kus neid võetakse oma Issanda õnne ja rõõmu sisse. Suu-daksime me kõik mõista ja alati meeles pidada rõõme, mis oota-vad neid, kes hoiavad oma silmad Kristuse Jeesuse eeskujul ja püüavad selles elus temasarnast iseloomu kujundada.

Jumala Sõnas on meie elukindlustuspoliis. Jumala Poja liha süüa ja Tema verd juua tähendab uurida Sõna ja rakendada seda Sõna ellu, kuuletudes kõigile selle nõuetele. Need, kes saavad niimoodi Jumala Pojast osa, saavad osa jumalikust loomusest ja on üks Kristuses. Nad hingavad pühas õhkkonnas, kus hing saab tõeliselt elada. Nad kannavad oma elus Sõnast saadud pühade põhimõtete kinnitust – Püha Vaim tegutseb nende elus ning neil on kadumatuse pant, mis on saanud nende omaks Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu. Kui maine ihu kõduneb, jäävad usu põhi-mõtted alles, sest nad on jumalikust loomusest osa saanud. Kuna Kristus äratati surnuist üles, haaravad nad kinni ülestõusmise tõotusest ja nende tasuks on igavene elu.

See tõde on igavene tõde, sest Kristus ise õpetas seda. Ta võttis endale õigete surnute ülesäratamise kohustuse, sest Ta andis oma elu maailma elu eest. „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi“ (Jh 6:57). „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iial-gi“ (Jh 6:35). – Kiri nr 82, 5. märts 1907, Australaasia Uniooni Liidu esimehele O. A. Olsenile.