Paulus on oma pärlikee lükkimise lõpetanud. Ta on kogu tsitaatide hunniku, mis on Roomlastele 3:10–18, oma lugejatele kaela kallanud.
Nüüd, 19. salmis, peab ta ennetama juutidelt kerkida võivat küsimust, mille toob välja ka Calvin: „Mida iganes öeldi Seaduses inimkonna kahjuks, arvati tavaliselt paganate kohta käivaks, sest juudid olid privilegeeritud seisuses.”
Apostel tunneb neid inimesi ning samuti meid. Kirikuskäijad võivad olla kõige enam libastumisohus. Püüame sageli oma tegeliku olukorra tunnistamisest kõrvale hiilida; süüdimõistmine on alati teiste jaoks. Isegi kui räägime Kuningriigist, üritame kedagi ametisse määrata, nagu oleksime ise juba seal. Aga ikkagi, kas ma ei käi mitte iga nädal kirikus? Kas ma ei maksa kümnist? Kas ma ei saa aru tõelisest hingamispäevast ja ei pea seda? Kas ma ei ela puhast elu ja ei loe oma Piiblit?
Asjad ei ole viimase 2000 aasta jooksul tõesti muutunud. Sama moodi tundsid ennast ka juudid. Pauluse tsitaadid olid kindlasti mõeldud mõnele vanaaja vastikule paganale, mitte nendele, kes peavad Jumala käske.
Selle loogika purustab Paulus 19. salmis. Ta ütleb oma lugejatele: „Käsk (selles loos kogu Vana Testament) on mõeldud neile, kes on käsu all – see on juutidele.” See tsiteering käib sinu kohta, proua ja härra Juut, samuti sinu kohta, proua ja härra Kirikuskäija.
Mida tõestavad tekstid Roomlastele 3. peatüki salmides 10–18? Seda, et sa oled täbaras olukorras ning hukkamõistetud. Iga suu suletakse. C. E. B. Cranfield märgib: „Väljend „iga suu suletakse” äratab kujutluse kohtus olevast süüalusest, kes hoolimata talle antud võimalusest ennast kaitsta, siiski vaikib, kuna tema vastu esitatud asitõendid on nii kindlad.” Kohtuotsuse ootamine on ainuke asi, mida ta teha võib. „Kogu maailm (nii juudid kui paganad) on Jumala ees süüalune.” Keegi meist ei saa toetuda oma põlvnemisele.
Me saame Jumalat tänada, et 19. salm ei ole selle kirja viimane. 21. salmis hakkab Paulus lahti seletama Jumala lahendust patuprobleemile.
In English