Tunnistus Jumala armu suurusest I

Soovin anda tunnistust Jumala armu suurusest. Tema tõmbas mind välja tulest kui tuki, mis juba põles. Olin süstiv narkomaan. Üheksakümnendate keskel Eestimaal veel narkomaania probleemi ei teadvustatud. Sõitsin öösel kallaku tee alt läbi ja inspektorid peatasid mu auto. Paluti torusse puhuda ja see ei näidanud midagi. Üks noor inspektor ütles teisele: „Poiss on kaine, aga silmad läigivad küll imelikult.” Mul oli hea meel, et nii lihtsalt pääsesin, tehti ainult suuline hoiatus.

Mida aeg edasi, seda raskem oli eluga toime tulla. Vahetasin töökohti, sest talvel, kui varud lõppesid, jäi üle masendus ja „lomka”, so võõrandumine. Kümme esimest päeva oli kriis, siis hakkas tervis kukesammu võrra paremaks minema. Nõrkus ja külmatunne kestis paar kuud ja vererõhk oli maas.

Küll ma andsin kodus lubadusi, et seekord jääb viimaseks korraks, aga kõik kordus üha uuesti ja uuesti. Kõik sõbrad, kellega ma lähemalt suhtlesin, olid ka narkomaanid. Mõnel neist oli sidemeid ja vahendeid, mille abil talv üle elada. Mõistus ütles, et selline elu on väär, aga väljapääsu ma ka ei näinud. Ükski mu sõpradest polnud suutnud „nõela otsast” ära tulla. Mul polnud ühtki eeskuju ega pretsedenti.

Üheksakümnendate keskel toimusid Salme tänava kultuurimajas mediteerimise kursused. Öeldi, et niiviisi on võimalik kõigist pahedest lahti saada. Ühel õhtul läksin sinna kohale, et näha ja kuulata. Kõik oli kena ja hästi korraldatud. Lektor rääkis inglise keeles ja üks noor naine tõlkis tema juttu. Öeldi, et kes on alkoholi või narkomaania küüsis, see võib sellest vabaks saada. Tingimuseks on see, et kolm päeva peab täiesti kaine olema. Mulle see ei sobinud, sest juba kolmandal päeval oleksin ma olnud staadiumis, mida me nimetasime „kõik augud jooksevad”.

Tööl aga oli vaja käia. Olin siis ühes talus sulane. Toit oli sealtpoolt, peremees maksis päevaraha lisaks. Talvel aga saatis peremees mind linna ühte väiksesse puutöökotta mesilaste tarusid valmistama. See sobis mulle, sest nüüd ei pidanud enam maalt linna pendeldama. Juhus tuli ka appi – nii ma tol ajal arvasin. Sõber, kes Leedust „puru” muretses, jäi piiri peal vahele ja ta arreteeriti. Tal oli endal viimase staadiumi kurguvähk ning nüüd puudus tal kodus keetja e kaifi valmistaja. Kuna ta ise keeta ei suutnud, siis palus ta mul keetjaks hakata. Tasuks selle eest sain kopsiku loputuse endale. See mees suri varsti ja 10. juunil matsime ta Rahumäe surnuaeda. Kohal oli palju rahvast. Mõtlesin, et järgmine olen vist mina.

Rein Luide