Imeline rahu

1996. aasta augustis avastati mul vähk ja ma pidin minema operatsioonile. Palusin Isa: „Sa võid mind ka ime läbi tervendada.” Sain südamesse rahu, kuid ka kindluse, et pean haiglas olema. Südames oli imeline rahu ja teadmine, et kellegi pärast pean ma seal olema. Mind pandi kahekohalisse palatisse ja kui ma sinna kohale jõudsin, oli minu palatikaaslane parasjagu operatsioonil. Kui ta järgmisel päeval palatisse tagasi toodi, saime omavahel tuttavaks ja rääkisime oma elust.

Mulle tundus, et ta oli alguses minu suhtes pisut üleolev. Mina rääkisin talle ka Jumalast – kõigist neist imedest, mida Jumal meie peres oli teinud, ja ka oma pojast, kes oli õnnetult hukkunud. Ja sellest imelisest rahust, mille Jumal mulle andis ja Tema abist. Palvetasin oma palatikaaslase ja tema pere pärast. Jutu käigus selgus, et olin kunagi ka tema õega koos töötanud. Siis opereeriti ka mind ja ma teadsin, et Jumal on minuga, seetõttu polnud mul hirmu. Olime selle armsa naisega nädal aega ühes palatis, mina lugesin oma Piiblit ja me suhtlesime palju. Tema kirjutati haiglast välja üks päev minust varem. Kui ta hakkas ära minema, tõusin ma voodist üles, ulatasin talle käe ja soovisin Jumala õnnistusi. Siis ütles tema, kes oli minusse enne üleolevalt suhtunud: „Te olete suure hingega inimene.” Nädala jooksul oli Jumal muutnud tema suhtumist minusse ja ma usun südamest, et ka Jumalasse. Tänaseks on ta puhkama läinud ja ma usun, et ülestõusmise lootuses.

Anne Männiste