Kadunud! See on väga värvikas sõna, eriti nende inimeste jaoks, kes on kunagi tegelikult ära eksinud.
Kas sa oled kunagi ära eksinud? Mäletan, et kord teismelisena eksisin ära Põhja-California sekvoiametsas matkal olles. Alguses jäin täiesti rahulikuks. Teadsin, et kui pingutan piisavalt kõvasti ja piisavalt kaua, leian pääsetee. Aga mida kaugemale ma läksin, seda enam ära eksisin, kuni ma ei näinud midagi, mis oleks isegi paistnud tuttavana. Siis tekkis paanika.
Kadunud olemine ei ole hea tunne. Kuid see on mõjukas. Kadunud ja eksinud inimesel on ainult üks eesmärk ja lootus – saada üles leitud.
Piiblit lugedes tuleb pöörata hoolikat tähelepanu sõna „kadunud“ tähendusele. See ei tähenda neetut ega hukkamõistetut. See lihtsalt näitab vales kohas olemist. Inimesed on kadunud, kui nad on Jumalast kaugele eksinud, kui nad on Tema tahtele vastu hakanud ja elus oma teed läinud.
Mõned kadunud inimesed on sellest faktist täiesti teadmatuses, nagu Jeesuse aja variserid ja kõigi põlvkondade „pühad“ inimesed. Neil õnnestus koguduses ära eksida. Kuid teised teavad, et nad on vaimulikult kadunud ja soovivad päästetud saada. Niisugused on maailma Sakkeused.
Üks kõige olulisematest tõdedest, mida Jeesus kunagi välja ütles, on see, et Ta tuli otsima ja päästma kadunut. Ja Ta ei hooli sellest, kas oled kadunud kirikus või lõbumajas. Tal on missioon.
See missioon peegeldub läbi kogu Pühakirja, ühest kaanest teiseni. Kohe kui näeme Aadamat ja Eevat patustamas, näeme Jumalat neid Eedeni aias otsimas. Samamoodi oli kadunud mündi ja kadunud lambaga Luuka 15. peatükis. Päästmine ei alga sellest, et meie läheneme Jumalale. Alati tuleb Tema meie juurde. Jumal armastas maailma nii väga, et saatis oma ühe ja ainsa Poja maailma otsima neid, kes on kadunud. Tema armastus ja arm on alati ennetavad. Ta ei oota, et meie teeks esimese sammu. Ta hoopis otsib ise meid.
Aitäh Sulle, Isa, Sinu armu jõulisuse ja rikkalikkuse eest! Aitäh, et otsid mind! Ja nüüd palun aita mul hoida kinni Sinu käest!
In English