Jumala tahe sündigu

Me kõik palume vahel Meie Isa palve sõnadega, muuhulgas ka: „Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui ka maa peal.” Ma südamest loodan, et keegi meist ei palveta ühtki palvet, mõtlemata sõnadele, mis me välja ütleme. Kui Jeesus andis meile selle palve näidise, siis polnud neil sõnadel iseenesest mingit maagilist mõju. Ta õpetas meid palvetama, st oma Isaga rääkima, ja julgustas kõike Tema ette kandma, ka igapäevaseid vajadusi. Ja uskuma, et Ta kuuleb. Taevas sünnib Tema tahe ja selleks, et maa peal võiks ka Tema tahe sündida, peame meie seda tõeliselt tahtma, sest maa peal sünnib Jumala tahe läbi inimeste, kes lasevad Jumala tahtel oma elus sündida. Kas sina tahad seda? Või on sinu oma tahe nii oluline, et sa igaks juhuks ei palu, et Jumala tahe sünniks – äkki see ei meeldi sulle ja äkki takistab see sinu plaanide täitumist? Ükski plaan ei saa olla parem kui Jumala plaan, sest keegi ei armasta meid nii nagu Tema. Rist tunnistab sellest. Ja mida rohkem oled sa lubanud ristisündmustel endale rääkida, seda kergem on sul öelda (ja ka tõesti mõelda), et Jumala tahe sünniks sinu elus.

Ma võiksin lõputult rääkida sellest, mis hakkab toimuma siis, kui ma võtan hommikul, enne kui kõik teised ärkavad, aega Jumala Sõna uurimiseks ja palveks. Jumal on oma Sõna kõige parem seletaja ja Ta tahab seda meile seletada. Valmistada meid päevaks, mis on ees, et me sealt mitte lihtsalt läbi ei poeks, vaid läheksime oma Isa lastena julgusega päevale vastu, teades kindlalt, et me ei lähe üksi. Meie nõrk käsi võib olla Jumala vägevas ristihaavadega käes. Nii me läheme, Isa hommikused manitsused meeles mõlkumas ja südames soov armastada, sest suurim Armastaja selle sõna kõige ülevamas mõttes on kohal. Ja Tema saab oma tahte läbi meie teoks teha. Ja kui meid pole vaid kaks või kolm, vaid on palju, kui palju erineb siis elu sellest, mida me praegu näeme.

Mulle meenub üks vana lugu, mis juhtus meie kirikus. Oli reede õhtu ja ristimistalitus oli just lõppenud. Olin puldis, sest minu kord oli sel reedel jutlust pidada. Vaatasin saali ja nägin seal akna all kõikidest eraldi istumas ühte mulle võõrast inimest. Sel noorel naisel oli väga õnnetu nägu ja ma mõtlesin, et pärast jumalateenistuse lõppu lähen ma kohe temaga rääkima. Olin päeval koduaiast lilli korjanud ja kõigile ristitutele kimbud teinud, millegipärast aga oli üks kimp üle. Jumal oli mind ühest kümneni lugemise juures eksitanud ja nüüd andsin ma selle „ülejäänud” kimbu oma pojale, kes oli tol ajal vast 5-6aastane, ja palusin tal selle viia sellele kurva näoga tädile, kes istus akna juures. Läksin ise ka selle naise juurde ja me hakkasime juttu rääkima. Ja teate, mis ta ütles? „Ma istusin siin ja mõtlesin just, et kui keegi tõesti minuga rääkima ei tule, siis pole Jumalat olemas!” Jumal on olemas! Ja Ta sai meid Indrekuga juhatada sellest kuulutama. Aga kui me poleks läinud temaga rääkima? Teinekord sõltub sellest, kas me Jumalal end juhatada laseme, mõne inimese jaoks väga palju, aga võib-olla isegi kõik!

Kas sa ei tahaks lubada Jumalal, kes sinu eest on surma läinud, kasutada sind maailma ilusaimas töös, mille tulemusi näed sa enamikul juhtudest alles taevas? Naelaarmides käsi on sinu poole välja sirutatud, aga otsus on sinu teha! Palun otsusta ruttu!

Eha Lobjakas