Jeesus teadis, et Peetrus ei saa 490 andestamise mõttele pihta üksnes selleteemalise väite abil. Seepärast on teine osa Tema vastusest apostli küsimusele jutustus, mis mõtet illustreerib.
Tähendamissõnas südametust sulasest (Mt 18:23−35) on kolm tegelast: kuningas (Jumal), sulane, kelle uskumatult suur laen kustutati (sina ja mina), ning sulane (meie naaber, naine, mees, lapsed, kaaskoguduseliikmed), kes võlgneb esimesele sulasele (sulle ja mulle) makstava summa.
Tähendamissõnal on kolm stseeni. Esimeses stseenis on esimene sulane kuninga audientsisaalis, kus valitseja andestab talle suure võlasumma. See polnud lihtsalt suur, see oli muljetavaldav summa, võlg, mida polnud võimalik kunagi tasuda.
Kümme tuhat talenti ei tähenda mulle suurt midagi, sest ma ei mõtle nendes ühikutes. Aga arv muutub arusaadavamaks, kui mõistan, et Idumea, Juudamaa ja Samaaria aastane eelarve kokku moodustas vaid 600 talenti. Ning suhteliselt jõukal järjel Galilea eelarve oli 300 talenti.
Nii et kui Jeesus sedastab, et „tal ei olnud maksta“, siis väljendas Ta ilmselget tõde. Mitte ükski inimene ei suutnud kümne tuhande talendi suurust võlga tasuda.
Sel hetkel läheb tähendamissõnas kõik inimloogika järgi – võlgnik saab selle, mille on ära teeninud. Aga selle õiglase karistuse ees langeb sulane põlvili ja palub kuningalt aega, et kõik ära tasuda, kuigi selle võimatus pidi isegi talle ilmne olema.
Siinkohal asub tähendamissõnas tegevusse jumalik loogika. Kuningas andestab kahetsevale palujale. See on arm – anda inimestele seda, mida nad ei ole ära teeninud, seda, mida nad vajavad.
Seni ei ole meil, Peetrustel, selle looga probleemi. Meile ju meeldib Jumala arm, mis on meile antud. Armu valguses paremini magades ülistame Jumalat iga päev selle erilise anni eest. Ja seda me peamegi tegema.
In English