JEESUS ON EESKUJUKS LASTELE JA NOORTELE
Avaldatud 5.8.2007, rubriik Päeva sõna
Ja Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures. Lk 2:52.
Kui Jeesus silmitses templisse toodud ohvreid, õpetas Püha Vaim Talle, et Tema elu on ohver maailma elu eest. … Varaseimatest aastatest peale valvasid Teda taevased inglid; siiski oli Ta elu alaline võitlus pimedusejõududega. Saatan püüdis Teda igati kiusata ja proovile panna. Ta mõjutas inimesi Jeesuse sõnu vääriti mõistma, et nad ei võtaks vastu lunastust, mida Ta tuli tooma. Jeesusele osutati vastupanu nii kodus kui võõrsil – mitte sellepärast, et Ta olnuks pahategija, vaid sellepärast, et Tema elu oli vaba igast patu plekist ja mõistis hukka kõik ebapuhta. …
Jeesuse plekitu elu oli etteheiteks ja paljud vältisid Tema seltskonda. Ent oli neid, kes otsisid võimalust Temaga olla, kuna nad tundsid Tema ligiduses rahu. Jeesus oli leebe ega nõudnud iialgi oma õigust, ometi põlgasid ja vihkasid Teda Tema oma vennad ning näitasid oma käitumisega, et ei uskunud Temasse, vaid põlastasid. … Jeesus elas eluprobleemidest kõrgemal, otsekui Jumala palge valguses. Ta talus kõiki solvanguid kannatlikult ning Tema inimolemus sai eeskujuks kõigile lastele ja noortele. …
Jeesuse elu oli otsekui juuretis, mis avaldas ühiskonnas head mõju. Kahjustamata ja rüvetamatuna kõndis Ta keset hoolimatuid, mõtlematuid, jõhkraid ja ebapühi inimesi. Ta seltsis tölneritega, hulljulgete hulkuritega, patuste samaarlastega, paganatest sõduritega, jämedakoeliste talupoegadega ja segarahvaga. … Jeesus kohtles iga inimest nii nagu oleks too väga väärtuslik. Ta õpetas inimesi pidama end isikuiks, kellele on antud hinnalised talendid, mis õigesti kasutatuina õilistaksid ja ülendaksid neid ning tagaksid igavesed rikkused. Eeskuju ja iseloomuga õpetas Jeesus, et elu iga hetk on väärtuslik, on aeg, mil külvata seemet igaviku tarbeks. – Youth’s Instructor, 12. dets. 1895.
Jeesus kandis südamel koormat inimkonna lunastamise pärast. Ta teadis, et kui inimesed ei võta Teda vastu ega muutu elueesmärkide ja iseloomu poolest, lähevad nad igavesti kaduma. See oli Tema hingekoorem ja Ta kandis seda üksinda. … Noorusest peale täitis Teda sügav igatsus olla maailmale valguseks. Ta seadis sihi, et Tema elu olgu “maailma valgus”. Seda Ta oligi ja see valgus paistab praegugi kõikidele pimeduses viibijatele. Kõndigem Temalt saadud valguses. – Samas, 2. jaan. 1896.