PÜHA MAA

Mooses oli olnud kõrbes lambaid karjatades nelikümmend aastat. Need ei olnud tema enda lambad, vaid kuulusid tema äiale. Ühel päeval, kui ta rändas mööda kõrbeliiva, nägi ta põõsast, mis põles. Ta läks lähemale, et seda uurida. Jumal rääkis temaga põõsast ja ütles: „Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“

Mis see oli, mis muutis maa põleva põõsa ümber pühaks maaks? Muidugi võid sa õelda, et see oli Jumala kohalolek. Kuid kas Jumal ei olnud Moosest saatnud tema kõrberännakutel ka enne põlevat põõsast? Oli küll. Milles seisnes siis erinevus? See seisnes selles, et nüüd mõistis Mooses erilisel viisil, et Jumal oli talle lähedal.

Jeesus tuli siia maa peale ainult kolmekümne kolmeks ja pooleks aastaks. Kolmkümmend aastat sellest veetis ta puusepa töökojas. Meile on öeldud, et Jeesus teenis Jumalat samapalju puusepa töökojas kui oma avaliku teenistuse kolme ja poole aasta jooksul (vt Ajastute igatsus, lk 74). Jeesus mõistis Jumala kohalolekut ka puusepana töötades. Nii sai isegi puusepa töökoda Tema jaoks pühaks maaks.

Igaüks meist täna võib mõista, et kus iganes me ka ei töötaks või oma päevi ei veedaks, võib see koht olla pühaks maaks meiegi jaoks. Meil pole tarvis minna mingisse templisse või pühale mäele, et leida Jumalat. Ta on alati meiega. Kui me tajume Tema kohalolekut, siis see maa, kus seisame, saabki pühaks maaks. Ei ole vahet, kas sa oled lambakarjus nagu Mooses või puusepp nagu Jeesus või õpetaja või ärimees või koduperenaine või müügimees. Ei ole vahet, kas su töö on „kõrbe taga“ (2Ms 3:1), nii nagu oli Moosesel, või on see linnamelus. Kontor, kodu ja töökoht võivad saada pühaks maaks, kui sa mõistad, et Issand on sinuga seal.

Kristusest tunnistamine ei ole midagi, mis oleks piiratud hingamispäeva pärastlõunaga. See on pigem eluviis. Tõenäoliselt on kõige laiem tunnistamispõld, mis sul kunagi võib olla, seal, kus sa teenid elatist, sest seal veedad sa kõige rohkem oma ajast. Kui sa pühendad oma töökoha Issandale kui püha maa, siis on Tema seal kohal.