Iisrael oli privilegeeritud rahvas. Paulusel ei olnud mingitki kahtlust Iisraeli erilisuses teiste rahvaste hulgas ja nende erilise rolli kohta lunastuse ajaloos. Käesolevas salmis alustab ta õnnistuste loetlemist, mis peaks neid ette valmistama, et Kristust vastu võtta. Esiteks, „neil on lapseõigus”. Vana Testament esitab korduvalt Iisraeli kui Jumala „esmasündinud poega” (vt 2Ms 4:22). Samal moel näitab see, et Jumal on selle rahva Isa (Jr 31:9). Kuid Rm 9:4 on ainus koht, kus räägitakse, et Iisraelil on lapseõigus, see on termin, mis näitab Jumala armulikkust selle rahva taevasesse perekonda toomisel.
Teiseks, sel rahval pole mitte ainult eriline suhe Jumalaga, neil on ka „kirkus”. See kahtlemata viitab ilmsele jumalikule kohalolekule, mis esindas Jumala suursugusust ja täitis kõige pühama paiga seadusetelgis kõrbes ning hiljem templis. See hiilgus sümboliseerib Jumalat kui olevust, „kes istub keerubite peal” (2Sm 6:2).
Kolmandaks, Iisrael oli saanud lepingute osaliseks, mis Jumal oli teinud Aabrahami, Moosese ja Taavetiga. Need lepingud said selleks pääsmeks, mille läbi Iisrael sisenes ainulaadsesse suhtesse Jumalaga ja oli nii unikaalselt privilegeeritud rahvas erilise vastutusega.
Neljandaks oli Iisrael Jumala Seaduse edasikandja, järelevaataja. Juudid uhkustasid isekeskis, kuna neil oli eriline ilmutus Jumala tahte kohta – Tema häälega räägitud ja Tema sõrmega kirjutatud. Paulus nõustus nendega, et Seaduse omamine oli nad asetanud unikaalsesse olukorda. Peale nende õnnistuste olid juutidel veel templiteenistus ja tõotused. Tõotused olid seotud tuleva Messia kui Jumala prohveti, preestri ja kuningaga. Templiteenistus oli nende jaoks nii eriline, et nad keelasid paganatel surmaähvardusel sinna siseneda.
Tõesti, Pauluse meelest olid juudid õnnistatud rahvas. Kuid siiski tuleb meil küsida: mis head on eelistes, kui need ei juhi pääste juurde? Ilmselt oli mingi sarnane mõte Paulusegi peas. See küsimus peaks ka meil oma suhteis Jumalaga mõtteis olema.
In English