Ja nii oma mõtete, usu ning sooviga, et vihmasadu lõppeks, läksime tuppa. Issi hakkas lastega mängima ning mina lõunasööki valmistama. Köögis olin oma mõtteis, vahetevahel aknast välja vaadates ja lapse kombel uskudes nägin, et taevas muutus. Halli massi oli eksinud valgeid pilvi. See andis uut lootust ja kinnitas minus usku, et vihm võib siiski järele jääda.
Katsin laua ning olime valmis sööma asuma, kutsusin pere kööki. Simona tuli joostes ja hüüdis: „Emme, vihma ei sajagi enam, nüüd me saamegi loomaaeda minna!!!“
Vihma ei sadanud ja taevasse ilmusid helesinised laigud, pilved hajusid ning päike piilus kohati pilvede vahelt.
See oli uskumatu kogemus, mida tundsin mina ja minu väike tütreke. Meie palvele vastati, me uskusime, et nii läheb. Me soovisime siiralt ja kogu südamest, et vihmasadu lõppeks. Kuigi ma tean, et Jumala jaoks pole miski võimatu, on usk, meie enda usk tihti nõrk, mis paneb meid kahtlema paljus ning tekitab ebakindlust.
Kui olime söönud, palusin lastel legod kokku korjata, enne kui loomaaeda läheme. Köögis nõusid pestes kuulsin pidevat kaklemist toas: „Emme, Josef ei korista!”, „Ei pane neid sinna!” jne. Läksin vaatama, mis toimub. Ütlesin vaikselt lastele: „Nüüd suud on kinni ja käed ainult tõstavad mänguasju kasti!“ Nad ei suutnud siiski vaikides mänguasju korjata. Korduvalt ütlesin: „Kui teie mänguasju rahulikult, ilma kaklemise ja riiuta ära korjatud ei saa, siis me loomaaeda täna ei lähe!“
Jumal, tänu, et Sina kuuled meie palveid, ja meie laste palveid!
Annika Kaljuve
In English