Tänase tekstiga võtab Paulus kokku probleemi, mille ta tõstatas Rm 10:16, miks ei ole kõik israeliidid evangeeliumi vastu võtnud. See polnud sellepärast, et nad polnud kuulnud, sest nad kindlasti olid (s. 18). See polnud ka sellepärast, et nad ei mõistnud (s. 19, 20). Nende tõeline probleem oli selles, et nad olid „sõnakuulmatud ja vasturääkijad” (s. 21). Tänane tekst räägib sellest, et Jumal on korduvalt oma käed Iisraeli rahva poole sirutanud. See tähendab, et initsiatiiv oli Tema poolel. Ta ei oodanud, millal nad hakkavad Teda otsima, vaid sirutas oma käed nende poole „nagu lapsevanem, kes ootab oma last koju ja pakub kallistust ja suudlust ning lubab rõõmsat vastuvõttu” (John Stott).
Jumal sirutas oma käsi Iisraeli poole, Ta tegi seda kogu päeva; see sümboliseerides Tema hoolitsuse püsivat iseloomu.
Kuid iisraellased olid Jumala ettepanekud tagasi lükanud sama kindlalt, kui Jumal oli neile oma hoolt näidanud. Jumal ütleb rahva kohta, et nad rääkisid Talle vastu. „Kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib ... Need on suits mu sõõrmeis” (Js 62:2–5).
Me peame võtma neid tekste, mida oleme Roomlastele 10. peatüki teises pooles uurinud, nende omas kontekstis. Kirja esimeses kaheksas peatükis tõstis apostel esile, et evangeelium on nii juutide kui paganate jaoks. Kuid vähe oli neid juute, kes selle vastu võtsid. See pani Paulust arutlema, miks juudid nii olid teinud ja teisest küljest, kuidas olid paganad leidnud ligipääsu lepingu tõotustele. 9. peatükis antav vastus nendele küsimustele on Jumala arm. Ta otsustas, et pakub halastust kõigile, kes selle vastu võtavad. Kümnendas peatükis antav vastus käsitleb Iisraeli vastust evangeeliumile. See vastus polnud suuremalt osalt positiivne.
Kuid lootus jääb, sest Paulus usub kindlalt, et igaüks, nii juut kui pagan, kes Jumala nime appi hüüab, päästetakse (Rm 10:13). Hea uudis on see, et tõotus ei ole seotud ei rassi, rahvuse ega ajaga. See kehtib praegu sama hästi kui 2000 aastat tagasi.
In English