VEEL SUUREM TÕDE

Avaldatud 6.1.2015, rubriik Päeva sõna

Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal … [et] ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda. Luuka 1:68−74

Kas mäletad lugu eakast lastetust abielupaarist, keda rabas Taeva teadaanne, mis oli liiga hea, et olla tõsi. Nad pidid saama poja ja see teade võttis vana mehe üheksaks kuuks sõna otseses mõttes keeletuks. Kui mäletad, vabastas selle imelise lapse sünd, kellest sai Ristija Johannes, isa Sakarja keelepaelad kiidulauluks Jumalale tulevase Päästja eest. Kas panid tähele ette kuulutatud tulemust? Inimesed saavad taas kummardada ja teenida Jumalat kartmatult. Kuid kas see kiituslaul läks täide?

Kas mäletad varast hommikutundi, kui üks abielurikkumiselt tabatud rikutud naine Jeesuse jalge ette heideti? Nad olid valmis naise kividega surnuks viskama! Mida tegi ennustatud noor Messia, kellest oli laulnud Sakarja? Mõistes siin suureliste vanemate lõksu, kummardus Ta ja kirjutas naise süüdistajate salajased patud templi põranda tolmu sisse. Ta ei häbistanud neid. Saba jalge vahel, kadusid nad sama kiiresti kui nende pattude loetelu tolmust. Naisega üksi jäänud, ilmutas Jeesus Jumala seda külge, mida naine ei olnud oodanud: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!” (Jh 8:11, 1968) See varahommikune otsus ainult kinnitas tema varasemat hilisöist avaldust: „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Jh 3:17) Ei mingit hukkamõistu. Mis Jumal see on, kes valis meid enne meie sündimist ja valib meid pärast seda, kui oleme langenud pattu tuhat korda kümme tuhat korda? Ja ei mingit hukkamõistu?

See on seesama Jumal, kes vaatab otsa enda reetjale, kes oli ka nende ühisest kukrust varastaja, ja kõnetab teda ühe nimetusega. Kui sind on kunagi reetnud keegi, keda sa armastad, keegi sinu lähedane, siis on sul hästi selge sõimusõnavara, et nimetada seda armetut inimest iga nimetusega sellest! Kuid mitte Jeesus. Selle asemel vaatab ta Ketsemani vihaste tõrvikute valgel sügavalt Juudase punetavasse näkku ja nimetab teda sõbraks. (Mt 26:50) Ta nimetab enda reetjat sõbraks.

Nii hävitab Jeesus Saatana vale, tõestades hoopis, et Jumal ei ole keegi, keda tuleb karta – ta on keegi, kellega sõber olla. Pealegi, „täiuslik armastus ajab kartuse välja”. (1Jh 4:18)

Jaga Facebookis