Läheme korraks tagasi vahetunni mänguväljakule. Ma polnud kunagi koolis eesrindlane. Ma ei suutnud palli kõige kaugemale lüüa, ma ei suutnud kiiresti joosta ega parimat punktiseisu tuua. Sellepärast ei oleks mina ise end kindlasti valinud, kui õpetaja oleks palunud mul vahetunni meeskonna kapten olla!
Kuid ma polnud päris lootusetus olukorras. Sest mul oli sõber, kes oli sportlikult minust palju osavam. Ja alati, kui õpetaja valis tema kapteniks, teadsin ma salajas, et varem või hiljem saan ma tema meeskonda valitud. (Pean tunnistama, et ma ei istunud kunagi maha ega võtnud arvesse kõiki psühholoogilisi vaatenurki, tegemaks selgeks, kas ta valis mind kaastunde või sõpruse tõttu. See polnudki oluline – sest mind valiti!)
Hukkamise eelõhtul vaatas Jeesus otsa neile, kes olid Tema juures püsinud kuid ja isegi aastaid. Homme pidi Ta nende eest surema. Täna pidi Ta neile rääkima, kui palju nad Tema jaoks tähendasid. Kas sa panid tähele, kuidas Ta neid meie tänases tekstis nimetas? „Ma olen teid nimetanud sõpradeks.” Ja imeline tõsiasi – kapteniks on sõber – on kinnitus, et sind valitakse. Ja tõepoolest, kohe kui Jeesus nimetab meid sõpradeks, teatab Ta: „Ma olen teid valinud.”
Kas Ta ei väljenda end siin selgelt? „Teie ei valinud mind − mina valisin teid.” Mis mõistagi on valitu kohta õige: sina valid selle, kes valib sind. Just nagu vahetunnis. Kui viimaks hüütakse sinu nime ja sa lähed jooksuga sõbra juurde, kes on päästnud sind sellest üksildasest rivist, valid sa hea meelega kapteni meeskonna. Halleluuja! Miks? Kuna tema valis sinu esimesena, valid sina vastusena tema. „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid.”
See kehtib kahe liikumise kohta, mille Jumal algatas. Kumbki neist ei valinud Teda esimesena − Tema valis nemad. Ja alandlikust tänulikkusest valisid mõlemad vastusena Tema, vähemalt alguses.
„Issand on täna lasknud sind öelda, et sa tahad olla temale omandrahvaks, nõnda nagu ta sulle on rääkinud.” (5Ms 26:18) Nii et kui sina oled valitud, vali Teda tänulikkuse tõttu kiiresti vastu!
In English