Isal on teid, millest sina ei tea

Jeesuse nõuanne puudutab eluhoiakut, mille puhul inimene oma sõltuvuse Loojast ja ülalpidajast unustanud on ja arvab, et elu ja tulevik on tema enese kätes. Murede inimene kujutab end omavat võimu, mida tal tegelikult ei ole.

Alalõpmata hiilib uskmatus murede kujul meie ellu. Igapäevane elu on katsepõld meie jaoks. Kas ei puudu meil sageli nii vajalik „usu peenraha”? Issand teab seda ja soovib oma jüngritele – sulle ja mulle – abi pakkuda. Me peame õppima toetuma Jumala headusele ja hoolitsusele, Tema jõule ja võimalustele.

Jeesus suunab meie pilgud ka loodusele. Näitena valib Ta kaarnad ja purpuranemoonid. Me peame tunnistama: kui Jumal kannab hoolt kaarnate ja põllulillede eest, kui palju enam hoolitseb Ta siis inimese eest!

„Ärge olge kärsitud!” Mured teevad rahutuks ja kärsituks, tekitavad stressi, nagu pidevalt kuuleme. Kas peame selle all kannatama? Ei. Usk toob rahu. Kes usaldab Jumalat, loobub sellest, et tahab kõik enda kanda võtta. Muretsemine on peaaegu alati vähese usu ilming ja seega põhimõtteliselt patt.

Ära unusta, et Isa taevas võib sulle alati tee rajada ja avada võimalusi, millest sina unistadagi pole julgenud! Me tunneme end sageli mingist murest – suurest või väiksest – koormatuna. Mured kibestavad, tumestavad oleviku õnne ja närivad meie jõudu. Kui ometi oleks võimalik mured nagu tüütu linnuparv eemale peletada, et end kord vabana tunda! Kuid selle asemel kuhjub meie ette kõrge mägi kõigest sellest, mida me meeleldi sooviksime, ent saavutada ei suuda; mida me peame, aga sugugi ei taha – ühesõnaga meie soovide ja murede mägi... Kellele ei tuleks selle ees hirm või ahastus? Jeesus soovib meid sellest hädast vabastada. Ta annab meile nõu tänase päeva jaoks Tema jõudu kasutada.

Samamõttelist nõuannet kuulsid kord kaks noort veesportlast Mississippi jõe ääres vanalt mehelt, keda nad kohtasid ületamatute raskuste ette sattudes. Neile tundus võimatu väikese paadiga enne talve tulekut ülejäänud 750 km seljataha jätta! Kui nad vanale mehele oma muret kurtsid, soovitas too: „Te tohite mõelda ainult järgmisele kilomeetrile. Ühe kilomeetri jaoks on teil ikka jõudu.” Noored tegid selle nõuande järgi ja saavutasid oma eesmärgi õigeaegselt.

Ka meie peaksime oma pilgu alati järgmisele kilomeetrile suunama. Selleks meil jõudu jagub. Ja me ei tohiks iial unustada, et Jeesus käib meiega koos ja Ta on parim, kõikväeline abimees. Issand teeb imet! Me peaksime kurtmise asemel paluma, et Ta avaks meie südame ja silmad Tema armastuse mõistmisele: et me usuksime Tema armastust enda jaoks. Kui see toimub, on meile loomulik end kõigega täielikult Jumalale üle anda ja kogeda: Tema jääb alati samaks!

Aino Ormus