Meie ees on üks väga järjekindel apostel. Paulus lihtsalt ei anna alla. Ta jätkab oma kirjas, et õigeksmõistmine tuleb ainult usu läbi. Roomlastele 4:1–8 tõendab, et Aabraham saavutas oma õiguse usu kaudu, tegudest sõltumata. Siis salmides 9–12 demonstreerib ta, et Aabrahami õigus tuli usu läbi, sõltumata ümberlõikamisest. Nüüd, 13. salmis väidab ta, et patriarhi õnnistus tuli usu kaudu ja mitte Seaduse kaudu.
Enne kui arutluskäik läbi saab, on Paulus meile näidanud, et usk ja Seadus ei sobi kokku, kui rääkida Jumala tõotuse kättesaamisest, ja et Jumala ainus töövahend on arm. Esmapilgul oleksime võinud oodata, et Paulus jätkab selles lõigus kronoloogilist argumenteerimist. Peale selle, kui Aabrahami õnnistus ei olnud ümberlõikamise tagajärg, kuna ta oli õnnistatud saanud 14 aastat enne ümberlõikamist, kas poleks see siis nii, et õnnistus ei tulnud ka tänu tema käsutäitmisele, kuna Jumal seadis käsud sisse 430 aastat pärast tõotust? Paulus kasutab seda argumenti Galaatlastele 3. peatükis. Aga Roomlastele 4. ptk järgib ta mõtet, et Jumala tõotus rajaneb armul, aga mitte käsul.
Tõotuse mõte on Pauluse jaoks peamine. Tõotus oli loomulikult see, mille Jumal andis Aabrahamile. See tuli kolmes osas. Esiteks, Aabrahamil pidi olema tohutu hulk järeltulijaid, sealhulgas palju rahvusi (1Ms 12:2; 13:6; 15:5; 17:4–6; 16–20). Teiseks, et ta pärib Kaananimaa (1Ms 13:15–17; 15:12–21; 17:8) ja kolmandaks, et Aabraham on vahendaja, kelle kaudu Jumal õnnistab maailma (1Ms 12:3; 18:18; 22:18).
Need tõotused on edasi kandunud ka kristlikku kirikusse. Suurim tõotus on, et Jumala lapsed pärivad maa. Jeesus rääkis meile, et tuleb päev, millal ta teeb „kõik uueks” (Ilm 21:5). Siis „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud” (s. 4). Kogudus ootab ikka veel Aabrahami tõotuse täielikku täitumist, paludes: „Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20)