Tunnistus Jumala armu suurusest II

Üritasin juulini välja vedada, sest siis oli lill valmis ja enam probleeme polnud. Ühte teadsin ma kindlalt – järgmist talve ma „nõela otsas” üle ei ela. Jõud hakkas kaduma.

Mu õde, kes töötas tol ajal Kõltsu Tervisekeskuses, kutsus mind sinna ennast ravima. Kui kuulsin, et neil oli seal olnud narkomaan, kes oli abi saanud, nõustusin ka minema. Leppisin järgmiseks nädalaks aja kokku, arvestades seda, kuidas mul „kraami” alles oli. Naine ja poeg viisid mind autoga kohale. Maakodus tegin veel viimase süsti. Teadsin, et õhtul hakkab halb. Kohapeal näitas õde mulle ruume, küsisin täiesti eraldi ruumi, kus tualett oleks lähedal. Sain endale toa, kus sain enne pimedat kaks tundi magada. Üles ärgates leemendasin higist ja läksin tualetti oksendama. Kõik see oli mulle tuttav. Niipalju jõudu oli veel, et suutsin voodist üles tõusta. Juua enam ei saanud. Hommikuks väänas juba konte. Istuda ei saanud ja pikali ei olnud ka hea olla. Külm ja kuum käis vaheldumisi. Tekkis täielik apaatia. See mõjus rusuvalt nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Algas kriis. Seekord kestis see tavalisest kauem, üle 5 ööpäeva ei saanud isegi lusikatäit vett suhu võtta. Õde käis mind mitu korda päevas vaatamas, vahetas märjad voodiriided kuivade vastu ja palvetas voodi ees. Ütles, et ela 10 minuti kaupa.

Kuuenda päeva hommikul tuli Sillamäe pastor. Üks vanem mees oli temaga koos. Tundis huvi, mida ma süstisin, kuulas ära ja ütles, et tema oli Narvas elades 3 aastat oopiumi süstinud. Leidsime ühise keele. Siis ta ütles, et mul pole sellist iseloomu, et korra kaifida. „Sind võib aidata ainult see!” ütles ta ja näitas pöidlaga ülespoole. Paar aastat tagasi oli õde toonud mulle „Ajastute igatsuse”. Olin selle tookord läbi lugenud. See tundus mulle müüdina.

Samal päeval hiljem tuli ka õde mind vaatama ja palvetas jälle minu voodi ees. See jättis mulle mulje ja ma leidsin ennast mõttes tema palve üle arutamas. Ja siis mõtlesin, et järsku Jeesus tõusiski hauast üles. See mõte haaras mind. Kui inimene tõusis hauast üles – tähendab, see on võimalik. Seda uskus ka minu isa ja nüüd õde. See avastus oli nii haarav, et tõusin oma äärmisest nõrkusest hoolimata voodis istukile. See oli minu narkomaani-elu lõpp. Ja uue elu algus. Tänu Jumalale, kes mind kõigest välja tõmbas.

Rein Luide