Jumala kokkusattumised

Kord oli haiglas, kus ma töötan, üks kristlasest patsient. Kuna ta oli ravil kahekohalises palatis ja tema palatikaaslane kirjutati haiglast välja, palus see kristlasest patsient oma Taevast Isa: „Jumal, palun saada mulle palatikaaslane, kes oleks ka kristlane, et me saaksime koos Piiblit uurida ja palvetada.” Samal ajal viidi kiirabiautos linna poole meie koguduse õde Ilme ja just sel hetkel, kui patsient meie haiglas palus omale kristlasest palatikaaslast, tuli kiirabiauto juhile äkki mõte, et miks mitte viia Ilme meie haiglasse. Ta keeras auto ümber ja tõigi Ilme meie haiglasse ja loomulikult paigutati ta selle kristlasest õega ühte palatisse. Ja muidugi uurisid nad koos Piiblit, laulsid ja palvetasid. Nendega ühines teisigi haigeid.

Minul – ja ma usun, et mitte ainult minul – on olnud peale lapsevanemate veel ka vaimulikud vanemad – ema Maria (Liivlaid) ja isa Kaalep (Roosilaid), kes mõlemad on tänaseks päevaks ülestõusmise lootuses puhkama läinud. Nemad „kantseldasid” mind, kui ma olin alles „vastsündinud” Jumala laps, õpetasid mulle, kui tähtis on igapäevane Sõna uurimine, ja palvetasid minu pärast. Mul ei lähe kunagi meelest aeg, kui ma esimest korda lubasin Kaalepile, et ma tulen laupäeva hommikul jumalateenistusele. Oli detsembrikuu ja hästi külm. Kiriku juurde jõudes nägin väljas seismas Kaalepit, kes seal pintsaku väel külmast lõdises. Kui ma küsisin, miks ta seal niiviisi lõdiseb, siis ta ütles, et ootab mind, et äkki ma ei julge üksi kirikusse sisse tulla.

Kaalep ja Maria olid ka omavahel suured sõbrad ja kui Kaalep sattus tõsise haigusega haiglasse, siis „sattus” sinna ka tema sõber Maria. Jumal korraldas ainult Talle teadaoleval viisil asjad nii, et need kaks olid teineteisele nii lähedal, kui oli võimalik. Nad olid kõrvuti palatites nii, et nende pead olid vastamisi ja nende vahel oli ainult sein. Kuna see haigus lõppes Kaalepi jaoks surmaga, oli Jumal oma imelises armastuses pannud Kaalepi kõrvale tema kauaaegse sõbra ja usukaaslase – teda kinnitama ja tema eest hoolitsema. Meie Janaga sattusime ka justkui täiesti kogemata Kaalepi surivoodile ja mul on tänaseni meeles tema viimased sõnad meile: „Me näeme veel!”

Neid niinimetatud kokkusattumisi tuleb Jumala laste päevades sageli ette.

Ellen White’i käest oli keegi kunagi küsinud lõpusündmuste toimumise täpse järjekorra kohta ja tema olevat vastanud, et ta ei tea seda, aga see, mida ta kindlalt teab, on see, et meil tuleb evangeeliumi kuulutada. Meie ümber on alati inimesi, kes Jumalat ei tunne, ja meie, kes Teda tunneme, ei saa seda ju endale hoida. Keegi on evangeeliumikuulutamise kohta öelnud, et vahel tuleb selleks ka sõnu kasutada. See aga tähendab, et evangeeliumi kuulutamiseks on veel palju muid viise peale Jeesuse imelisest ristist rääkimise. Avasta need viisid täna. Pane oma nõrk käsi Armastava Isa tugevasse kätte, astu Temaga koos ja sa leiad ennast õigel ajal õiges kohas. Olgu sinu käsi Tema käes kogu selle ilusa suvepäeva kestel – ja ka sinus Tema suvi.

Eha Lobjakas