Tähendamissõna teises stseenis liigub tegevus jumalik-inimlikust perspektiivist kahe inimese vahelise suhtele. Ja just sel tasandil jääme meie, Peetrused, hätta.
Püüame asjade käiku jälgida. Olen äsja põlvedelt tõusnud ja palvepaigast lahkunud, olen tõeliselt heas tujus Jumala andestuse täieliku kinnituse tõttu. Sellega on kõik korras.
Kuid kümne minuti päras satun kokku tüübiga, kes on mind nädalaid vältinud. Ja seda põhjusega. Ta on mulle raha võlgu ja mina olen viimane inimene, keda ta näha tahab.
See võlg pole väike summa. Sada teenarit on ju saja päeva palk, umbes kolmandik aastapalgast. Isegi tagasihoidliku minimaalse tunnipalgaga 7,50 US dollarit on saja kaheksatunnise tööpäeva tasu 6000 dollarit. See on märkimisväärne osa minu aastaeelarvest. Ma tahan oma raha kätte saada ja kohe. Haaran tal siis kõrist ja nõuan, et ta ära maksaks.
Ja missugune on reaktsioon? Ta langeb põlvili, palub, et oleksin kannatlik, ja lubab võla ära maksta.
Sellest pole mingit kasu. Olen selle libeda selliga piisavalt kannatanud. Nüüd on aeg õigluse jaoks, aeg asjad korda saada. Olen liiga kaua selle kavala tüübiga armuline olnud, nüüd saab ta täpselt selle, mille on ära teeninud.
Kristuse andestamise tähendamissõna teises vaatuses on tegemist inimliku perspektiiviga. See inimene oli andestuse normi ära kasutanud. Olen viimaks jõudnud andestuse piirini ja võin vallandada oma õiglase viha. On aeg jagada välja õigusjärgne karistus.
Täiesti tähelepanuta jääb fakt, et tema halastuse anumine minult kajab peaaegu täpselt samamoodi, nagu minu hiljutine palve Jumalale samal teemal. Niisiis olen mugavalt „unustanud“, et see raha, mis mulle võlgnetakse, on tegelikult osa minu võlast Jumalale.
Aga milleks pidada meeles niisuguseid tehnilisi pisiasju, kui mul on õigus ja teine eksib? See on lihtsalt õiglus, et ma annan talle, mille ta on ära teeninud. Või kas ikka on?
In English