Ma püüdsin olla rahulik, nii rahulik kui vähegi võimalik, kuid ei suutnud seda kära ja kisa vaigistada. Ma lahkusin sõnagi lausumata nuttes oma tuppa. Pannes kokku käed, suunasin oma palve Isa poole: „Palun, Isa, Sind, anna mulle kannatlikkust, aita Sina mul see olukord lahendada. Ära lase saatanal tegutseda minu väikeste laste südames. Palun ütle mulle, mida ma peaksin tegema.“
Sellel hetkel, kui mina vestlesin teises toas oma Jumalaga, külvas saatan oma kurjust minu laste toas, nende väikeste hinges. Kisa ühe väikese joonlaua pärast, mida Josef tahtis mänguasjakasti panna, tõusis meeletult suureks. Simona püüdis seda enda kätte saada Josefilt ära kiskudes, öeldes, et see on tema oma ning see ei käi kasti.
Taas kord olin sunnitud olukorda lahendama minema. Pärast vestlust Isaga tõusin ning läksin lastetuppa, öeldes neile vaid kindlal ja rahulikul toonil: „Me ei lähe täna loomaaeda!“
Siis läksin oma tuppa tagasi. Küsisin endalt, kas see oli õige otsus, nii ma tundsin sel hetkel ja usun, et see oli õige otsus. Vaatasin aknast välja, päike paistis, ilm oli nii ilusaks läinud, nagu soovisime, kuid siiski läks kõik teisiti. Simona süüdistused venna suunas ning laste ahastav nutt – mu süda tahtis rinnus lõhkeda. Minu peas keerlesid erinevad mõtted, siblides siia-sinna nagu sipelgad tööd tehes. Südames valu ja segadus, kas tegin selle otsusega oma lastele head või halba.
Jumal, Sina näed meie võitlusi lapsevanematena. Anna tarkust ja kannatlikkust kasvatada lapsi, kelle Sa meile oled kinkinud.
Annika Kaljuve
In English