Tänases tekstis korjab Paulus üles mõtte, mille ta alustas salmis Rm 9:6, kus ta küsis, kas Jumala tõotus Iisraeli kohta on läinud tühja, kuna enamus juute ja nende juhte polnud evangeeliumi vastu võtnud.
10. peatüki lõpetas Paulus tõdemusega, et probleem ei olnud Jumalas, kes oli seisnud väljasirutatud kätega, vaid inimestes, kes olid Tema vastu mässates Ta tagasi lükanud. Nüüd võib tekkida küsimus, et kui nad olid Ta hüljanud, kas ehk Jumal ei teinud sama nendega.
Paulus lükkab sellise arvamuse ägedalt ümber. „Mitte sugugi!” on tema hüüatus. Jumal ei võta oma tõotusi tagasi. Seda kindlat hüüet tehes võis Paulusel meeles olla Psalm 94. See räägib Jumala kohtust ja nende karistamisest, keda Ta armastab. See ütleb ka Iisraeli kohta: „Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa” (Ps 94:14).
Seejärel esitab apostel oma väite tagamiseks neli tõendit. Tänases tekstis on mainitud neist kahte. Esimene on see, et Paulus ise on juut ja Jumal pole teda maha jätnud. Apostli puhul oli see eriti oluline. Ta oli olnud silmapaistev kristlaste tagakiusaja, ometi oli Jumal ta evangeeliumiga väljasirutatud kätega vastu võtnud. See on arm. Kui Issand polnud Paulust hüljanud, siis oli see evangeeliumi tee, mida mööda apostel kõndis, valla ka teistele juutidele. Ei, Jumal polnud oma rahvast hüljanud.
Pauluse teine tõend selle kohta, et Jumal polnud juute hüljanud, oli see, et Ta oli nad „ette ära tundnud”. Paulus kasutab väljendit „ette tundma” valimise mõttes. Jumal oli Iisraeli erilisel viisil valinud olema Tema rahvaks. Nemad olid vastu võtnud Tema ilmutuse, Seaduse ja paljud õnnistused. Kindlasti ei oleks Ta keelanud neile evangeeliumi õnnistusi.
Iisraeli rahva mitte hülgamine Jumala poolt, isegi pärast seda, kui nad olid Tema avalikult kõrvale lükanud, on tähtis. See tähendab, et ka täna on olemas lootus nende jaoks, kes Jumalale nii-öelda näkku sülitavad. Seda oli teinud Iisrael. Seda oli teinud Paulus. Kuid Jumal ei jätnud neid kunagi maha. Need, kes kardavad, et on teinud andestamatut pattu, peavad meeles pidama Jumala suhet Iisraeliga. Ta ei hülga meid vaid seepärast, et meie oleme seda Temaga teinud.