RASKE ON OLLA PESTUD

„Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.“ (Jh 13:14-17). Siin on antud kolm põhjust, miks me peaksime pesema üksteise jalgu. Esiteks: Jeesus käskis seda teha. Ta ütles, et me peaksime seda tegema. Teiseks: Ta andis meile eeskuju. Ja kolmandaks: me oleme õnnelikud, kui seda teeme.

Kas sa oled tõesti õnnelik, pestes kellegi teise jalgu? Kas sa oled õnnelik, kui keegi teine peseb sinu jalgu? On inimesi, kes mõistavad jalgadepesemis-tseremoonia tõelist tähendust ning on õppinud nägema selles Jeesuse avalikukssaamist. Kui nad saavad osa sellest tseremooniast oma kodukirikus ning külastavad teist kirikut järgmisel nädalal, kus on sama teenistus, on nad ülirõõmsad sellest osa saades. Kuid on ka teisi, kes saavad osa ühes kirikus ja sattudes järgmisel hingamispäeval teises kirikus samale tseremooniale, ütlevad: „Unustage ära! Me juba täitsime oma selle kvartali kohustuse teises kirikus!“ On inimesi, kes leiavad selle tseremoonia olevat koguni sedavõrd ebamugava, et jäävad osasaamisteenistuse päeval üldse koju ning ei saa sellest osa isegi kord kvartalis.

Üks üliõpilane ütles mulle ühe palvenädala teenistuse käigus: „Tavaliselt pesen ma oma jalgu ise!“ Me jäime rääkima sellest, mida see teenistus tähendab. Lasta kellelgi teisel teha midagi, mida sa ise tavaliselt teed, kannab endas sõnumit. See võib olla alandumine, lasta Jumalal teha meie heaks seda, mida oleme harjunud ise endale tegema või mida me tahame enda jaoks.

Kumb on sinu arvates raskem, kas pesta kellegi teise jalgu või lasta teistel pesta enda jalgu? Tavaliselt vastatakse, et raskem on lasta pesta enda jagu. See on ju piinlik. Üliõpilase sõnu meenutades on jalgade pesemisel palju sügavam mõte. Me ei taha tunnistada, et vajame midagi, mida teised meie heaks teevad – et on midagi, mida me ei suuda iseendale teha. Peetrus leidis, et tema jalgade pesemine on alandav. Ta keeldus sellest, kuni Jeesus näitas talle, et see tähendas Peetruse alandumist – aktsepteerida Jeesust pesemas tema jalgu, et tal võiks olla osa Jeesuses. See on, kui me laseme oma uhkusel täna alanduda ja võtame enda kasuks vastu Jeesuse teenimise, mis on puhastav.