Kes olen mina, et kohut mõista teise kristlase üle? Nüüdseks peaks vastus juba selge olema. Minul ei ole mingit õigust kedagi hukka mõista.
Selge on see, et ühel päeval seisan ma ise Jumala kohtujärje ees. Seega, selle asemel, et teiste üle kohut mõista, saab minust endast Jumala kohtualune. See mõte toob meid tagasi Jeesuse jutluse juurde Matteuse 7. peatükis, kus öeldakse, et me peame olema äärmiselt ettevaatlikud teiste üle otsustamisel. Jeesuse sõnade järgi on meie peamine ülesanne palgi väljatõmbamine meie oma silmist. Kirikuajalugu ja kaasaegsed kogudused kubisevad kohutavatest näidetest selliste inimeste näol, kes, endal palk silmas, püüavad teisi hukka mõista. Õnnetuseks on sellised pimedad silmaarstid, kes ei ole suutnud ennast Jumala käskude peeglis näha, oma käitumisega paljud teised kristlased kogudusest välja lükanud. Sellised „palgikandjad” olidki tegelikult need, kes Jeesuse ristile naelutasid. Inimesed, kes võtavad endale Jumala rolli, on tegelikult Saatana käsilased.
Meie kõigi õnneks suudab Jumal sellise kohutmõistva suhtumise andestada ja võimaldab meil sellest üle saada. Selleks me peame põlvedel Tema ette tulema ja paluma, et ta meie silmi opereeriks.
Jumal on meie kohtunik. „Te võib-olla küsite: „Aga miks on siis Jumala rahva jaoks viimne kohtumõistmine ettenähtud? Kas pole Jeesus öelnud, et kristlastel, kes „on surmast läinud elusse”, „on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla” (vt Jh 5:24)?” See on kõik õige. Ükski, kes Kristuse vastu võtab, ei tule kohtu alla selles mõttes, et ta hukka mõistetakse, kuid Paulus on tänases salmis üsna selge selles, et viimne kohtumõistmine tuleb.
Ka Taaniel rõhutab sama fakti. Kuid Taaniel ütleb otsesõnu, et kohus on „Kõigekõrgema pühade” jaoks (Tn 7:22). Kristlase jaoks on viimne kohtumõistmine tegelikult ametlik tunnistus kogu universumi ees, et nad on Jumala armu vastu võtnud ja seetõttu on neil õigus surematusele. Kristlase jaoks on viimne kohtumõistmine osa heast sõnumist.
In English