On üks vana lugu kahest rännumehest, kes olid õhtul hilja üksildasel teel. Mõne aja pärast jõudsid nad tagasihoidliku majakese juurde ja otsustasid küsida, kas võivad seal öö veeta. Nende rõõmuks oli uksele tulnud vana kullaotsija nõus lisaks öömaja andmisele pakkuma ka sooja sööki ja head seltskonda.
Aga kui tuli aeg ööseks puhkama heita, muutusid kaks meest närviliseks, kuna neil oli kaasas suur rahasumma. Nad leppisid kokku, et magavad kordamööda ja valvavad niimoodi raha. Esimene valvesse jäänud mees märkas keset ööd ukse alt tulevat valgust ja otsustas uurida, mida vana kullakaevur teeb. Ta hiilis vaikselt kikivarvul voodist välja ja paotas ust. Kui ta läbi prao piilus, nägi ta vana meest istumas köögilaua ääres ja Piiblit lugemas.
Rännumees pani ukse vaikselt kinni tagasi ja läks oma reisikaaslast äratama. „Ma arvan, et me mõlemad võime täna öösel rahulikult magada,“ ütles ta. „Selles majas ei ole meil ohtu.“
Mis andis sellise kindlustunde? Kas ta oleks sama öelnud, kui majaperemees oleks lugenud ajakirja Playboy või Charles Darwini „Inimese põlvnemist“? Meie tänapäeva maailmas on kahjuks vaimulike pideva pilkamise ja kohutavalt kujutamise tõttu tekkinud usaldamatus Piiblit uskuvate kristlaste suhtes. Aga see ei ole alati nii olnud. Mitte kuigi kauges minevikus oli aeg, mil enamik inimesi tunnustasid Piibli õpetuste moraalset väärtust. Nad mõistsid, et inimesed, kes uurivad süvenenult Jeesust, hakkavad Tema iseloomu peegeldama.
Ehk on kristlik kogukond osa usaldamatusest ära teeninud. 20. sajandi lõpu poole raputasid religioonimaailma vaimulikkonna liikmete tõsised skandaalid. Usaldus purunes ja kristlikku usku oli kerge pilgata.
Aga kujuta ette, kui rohkem meist rakendaksid tegelikult Piiblit ellu. Kujuta ette, kui meie usk juhiks meie avalikku käitumist. Võib-olla suudaksime pakkuda sellele maailmal teise võimaluse heita põgus pilk Jeesusele ning pakkuda lootust, et kui Piiblit uskuvad kristlased on lähedal, saavad asjad korda.
In English