ABIELLU ASTUMINE JA ABIELUS PÜSIMINE

On suur vahe „ainult uskumisel“ ja ususuhtel Jumalaga. Nimekristlased on aastaid hoidnud kinni mõttest, et “ainult usu!” ja kõik on korras. Kuid lunastuseks ei piisa üksnes mõttetasandist. Ainult see inimene, kellel on elujõuline suhe Jumalaga – millest tõeline usk ju alguse saabki – ainult tema suudab tõeliselt Kristuse ohvri vastu võtta.

Kõige selle aluseks, mis puudutab meie igavest elu, on meie suhe, mis tunneb Jumalat, armastab Teda ja usaldab Teda, kogu meie kristliku elu alus. Igavene elu põhineb Jeesusel ja sellel, mis Ta on teinud. Kuid ka meil on oma osa. Me peame selle vastu võtma või vastasel juhul ei ole meil isiklikult sellest mingit kasu.

Kui me esimest korda Tema armu ja õigeksmõistmise vastu võtame, saab meie suhe alguse. Kui me jätkame iga päev Tema armu vastuvõtmist, siis meie suhe püsib. Sama on ka abieluga. Mis on olulisem, kas abiellu astumine või abielus püsimine? Sa pead tunnistama, et see on suhteliselt mõttetu küsimus! Sa ei saa püsida abielus, kui ei ole kunagi abiellunud ning abiellu astumine ei ole iseenesest midagi väärt, kui abielus ei olda. Mõlemad on olulised, mõlemad on vajalikud. Jeesuse juurde tulek on oluline. Jeesusega jäämine on vajalik. Mõlemad on eluliselt tähtsad.

Matteuse 25. peatükis rääkis Jeesus pulmapeost. Kui saabus kätte peigmehe tuleku aeg, palusid ka viis rumalat neitsit luba pulma minna, kuid Issand vastas neile, et Ta ei tunne neid. Sama mõte esineb ka Mt 7:23: “Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ Need, kellele antud sõnad on suunatud, olid suured töötegijad. Nad olid öelnud: Issand, Issand. Nad teadsid, kuidas Jeesuse nimel tegutseda. Nad olid kurje vaime välja ajanud ja teinud mitmeid imetegusid. Kuid nad ei tundnud Teda. Need, kes on kunagi väljaheidetute hulgas, on inimesed, kes ei tunne Teda. Kas sina tunned Teda? Kas oled täna taas kord võtnud vastu Tema ohvri? Kas oled võtnud aega Temaga suhtlemiseks?