Kas Paulus on segaduses? Kas ta on kaotanud mõistuse? Kuidas saame seostada tänast teksti sellega, mida ta on varem õpetanud?
Näiteks kohe järgmises peatükis kirjutab ta, et „Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees” (Rm 3:20). Ja kirjas efeslastele mainib ta, et oleme armu läbi päästetud usu kaudu, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda (Ef 2:8, 9).
Kuidas saab Paulus väita vastupidist, et kohut mõistetakse selle üle, mida inimesed on teinud või saavutanud?
Enne vastamist peaksime meenutama, et Pauluse mõtted tulevad tegelikult Vanast Testamendist. Ta laenas tihti juudi Pühakirja, et paremini naelapea pihta saada. Psalmis 62:12 seisab kirjas: „Sa tasud igaühele vastavalt tema tegudele”. Jeesus esitas selle idee, kui Ta ütles, et Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda. (Mt 16:27).
Paulus ei lähe enesega vastuollu. Tõesti – Roomlastele 1:16 väitis ta, et pääste toimub üksnes usu kaudu. Kuid ta ei hävita nüüd oma evangeeliumi ega nimeta päästet heade tegude tulemuseks. Vastupidi, ta osutab sellele, nagu John Stott väljendab: „Kuigi õigeksmõistmine on tõesti läbi usu, arvestab kohtumõistmine tegudega.” Stott läheb oma arutluses edasi, ilmutades ka selle põhjuse: kohtumõistmine on avalik sündmus ning selle eesmärgiks pole mitte niivõrd selgitada Jumala otsust, kui seda teavitada ja kinnitada.
„Selline avalik üritus,” kirjutab Stott, „kus antakse avalik otsus, nõuab … kindlaid asitõendeid selle kinnitamiseks. Ja ainus avalik tõend on meie teod… Päästva usu omamine või puudumine meie südames paljastatakse läbi heade tegude omamise või mitteomamise meie elus.”
Seega õpetab Paulus, et head teod ei ole mitte meie pääste aluseks, vaid viljaks, mis kasvab meie päästvast suhtest Jeesusega. Paulus nimetas seda „usu sõnakuulelikkuseks” Roomlastele 1:5 ja 16:26. Muutunud elu on Jeesusele antud südame tulemus. Seega need, kes on surnud patule, ei jätka selles elamist. Vastupidi, nad käivad Jeesusega uues elus (Rm 6:1–12).
In English