Käsk on hindamatu mõne asja jaoks, kuid täiesti kasutu teise tarvis. 1. Timoteosele 1:8 kirjutab Paulus: „Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt.” Jahmatav tõde Seaduse kohta on, et seda võib kasutada kas õigesti või valesti. Üks suuremaid kiusatusi „ilusti kirikus käivatele inimestele” nagu meie, on Jumala käsu ebaõige kasutamine.
Käsk ei suuda kõike – see ei päästa meid. Paulus ütleb, et käsu eesmärk ei ole õigeksmõistmine, vaid meie vigade näitamine. Roomlastele 7:7 kirjutab ta: „Ent pattu ma ei oleks tundud muidu kui käsu kaudu.”
Jaakobus võrdleb käsku peegliga (1:23–25). Enne kui ma hommikul tööle lähen, vaatan peeglisse, et näha, kas minu näo ja juustega on ikka kõik korras. Peegel näitab mulle, et avalikuks esinemiseks ei ole kõik päris korras – natuke hommikust muna habemes ja juuksed poolenisti kammimata. Selle teadmisega võin ma juba minna kas siis seebi või kammi järele. Peegel ei sobi aga muna habemest ära võtmiseks ega ka juuste silumiseks, kuna tema ülesanne on näidata, kas midagi on valesti.
Sama lugu on ka käsuga. Kui ma vaatlen ennast Jumala käsu valgel, siis näen, et mu elus on midagi korrast ära, kuid käsk ei saa seda parandada. Tal on teine funktsioon: ta ütleb mulle, et olen patune. Ta näitab minu probleeme ja vajadusi, kuid ei lahenda neid. NLT tõlge aitab meil samuti käsu ülesannet mõista: „Keegi ei saa Jumala silmis õigeks käsku täites. Mida rohkem saame teadlikuks Jumala käsust, seda selgemaks saab, et me tegelikult ei kuuletugi sellele.”
Käsk ei ole redel taevasse, kuid ta teavitab sellise redeli olemasolust. Käsk osutab Jeesusele, meie probleemide tegelikule lahendusele. Selle teemaga lõpetab Paulus patu analüüsi ja liigub edasi hea uudise juurde õigeksmõistmisest.