Jaakobus: kuulamine ja tegemine I

Avaldatud 7.3.2016, rubriik Päeva sõna

Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises. Jaakobuse 1:22–27

Kas sa oled kunagi arsti juurest tulles haiglasussid jalga unustanud? Kõik teised näevad, sina ise ei märka.

Juba lapsepõlvest teame lugu õelast kuningannast, kes viskas kildudeks peegli, mis teda kõige kaunimaks ei tunnistanud. Head peeglid räägivad alati tõtt, isegi siis, kui see ei meeldi. Sõber Ergo Naab räägib oma vanaemast, kes kiitis kord vanu esimese vabariigi aegseid peegleid: „Küll siis olid head peeglid! Küll need näitasid hästi! Nüüd on peeglid viletsamad – nendest paistab ainult üks vana ja kortsus daam.“

Aga millised on head peeglid? Head peeglid on näiteks head sõbrad, kel on julgust juhtida minu tähelepanu hoiakutele ja käitumisele, mida ma ise ei ole tunnetanud. Selliste peegelduste arvessevõtmine on muutnud mu elu.

Inimesed vahel võrdlevad südametunnistuse rahustamiseks end teistega. Kuna alati on võimalik leida halvemat, siis lohutatakse endid just sellesse peeglisse vaatamisega ja avastatakse, et ei oldagi nii halvad: „Ma olen tegelikult … täitsa hea.“

Jaakobuse kirjas on sisuline viide Mäejutlusele: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Jeesuse õpetuslik vihje suurele kohtupäevale avalikustab enesepettuse tagajärgi: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“

Jaakobus räägib ühest mehest, kes vaatas ennast peeglist ja unustas, missugune ta oli. Ta lihtsalt ei hoolinud. Muud asjad võtsid võimust. Piiblit uurides näeb uurija järjest rohkem asju, mis muutuvad tema jaoks oluliseks.

Jaakobuse kujund on inimesest, kes vaatab peeglisse ja näeb, et ta juuksed vajavad kammimist. Nina jookseb tatti. Esihammaste vahel on toidujäänuseid. Peletu vistrik on rajanud tee pinnale. Ta vaatab seda kõike, aga siis heliseb telefon. Ta kõnnib peegli juurest ära ning unustab, mis tema väljanägemise parandamiseks teha oleks tarvis. Ta läheb tööle, ikka alles oma hommikumantlis ja sussides. Kõik näevad seda, aga ta ise on unustanud. Jaakobus võrdleb teda kellegagi, kes vaatab Jumala Sõna peeglisse ja näeb ennast selgelt. Ta näeb oma pattu. Kohemaid unustab ta, mida nägi, sest tähelepanu on kõrvale juhitud. Ta ei tee midagi korrigeerimaks oma suhteid Jumala, perekonna või teistega. Ta alustas, kuid ei pidanud vastu. Ta tegi tõotusi, kuid murdis need. Maailma mured murdsid sisse. Kitsad olukorrad tulid. Ta ei kuulanud rohkem.

Jumal, tänu sõprade eest, kelle Sa oled meile andnud. Tänu Sinu Sõna eest, mis meie elurada valgustab!

Ivo Käsk

Jaga Facebookis