Nähes nähtamatut

Mõtle Moosese elule. Missugune püsivus ja kannatlikkus ise-loomustasid tema elu. Paulus ütleb oma kirjas heebrealastele: „Sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana“ (Hb 11:27). Moosese niisugune iseloom ei tähenda üksnes passiivset vastupa-nu kurjale, vaid püsivust vankumatus, järjekindlas teguviisis. Ta hoidis Issandat alati silme ees ja Issand oli tema paremal käel teda aitamas.

Mooses tajus sügavalt Jumala ligiolekut. Ta nägi Jumalat. Ta ei vaadanud üksnes läbi ajastute Kristust, kes pidi ilmuma, vaid ta nägi Kristust erilisel viisil Iisraeli lapsi nende rännakutel saatmas. Jumal oli tema jaoks reaalne ja viibis tema mõtetes. Kui ta pidi seisma silmitsi ohuga, taluma solvanguid ja vääritimõistmist Kris-tuse pärast, kannatas ta kõike visalt, ilma kättetasumata.

Mooses uskus Jumalasse kui Sellesse, keda tal vaja on ja kes te-da aitab, sest ta vajas Tema abi. Jumal oli häda korral alati tema lähedal aitamas. Meil on liiga palju surnud, vormilist usku, kuid meil pole tõeliselt usaldavat, sihikindlat usku. Moosese jaoks oli Jumal see, kes tasub neile, kes Teda usinalt otsivad. Mooses pidas lugu saadavast tasust. See on veel üks usuküsimus, mida soovime uurida ning mis ellu ja kogemusse rakendatult aitab taluda kat-sumusi kõigil, kes kardavad ja armastavad Jumalat. Jumal tasub inimesele usu ja sõnakuulelikkuse eest. Mooses usaldas täielikult Jumalat, sest tal oli sobiv usk. Tal oli vaja abi Jumalalt, ta palus seda ja uskus ning põimis oma ellu kogemuse, et Jumal hoolitseb tema eest. Ta uskus, et Jumal valitseb just tema elu. Ta teadis, et Jumal oli määranud talle erilise töö ja ta kavatses teha seda nii õnnestunult kui võimalik. Kuid ta teadis, et ta ei suuda seda ilma Jumala abita, sest tal oli tegemist põikpäise rahvaga. Ta teadis, et Jumala ligiolu on piisavalt tugev, et kanda teda läbi kõige raske-mast olukorrast, kuhu inimene saab sattuda. Ta nägi ja tunnistas Jumalat igas oma elu üksikasjas, ta oli kõike nägeva Jumala pilgu all, kes kaalub ajendeid ja uurib südameid. Ta vaatas Jumalat ja uskus, et saab Temalt jõu minna rikkumatult läbi igasugustest kiusatustest. ... Meil on vaja niisugust usku, usku, mis peab proo-vile vastu. – Kiri nr 42, 7. aprill 1886, vend Ramseyle.