Ühel ilusal suvel vapustas meie perekonda teade, et mu äial on raske haigus. See pani meid kõiki sügavalt elu ja surma peale mõtlema. Õigemini maise elu kaduvuse üle. Paljud, kes olukorrast teadlikud olid, hakkasid palvetama. Kui aga tema tervis sügisel järsult halvenes, hakkas mu usk kahanema ning ma tundsin, et ei suuda kalli inimese kaotusega leppida. Eriti kahju oli lastest. Kui nende vanaisa lõpuks kriitilisel hetkel haiglasse sattus ja ootamatult üks operatsiooniaeg vabanes, teadsin, et see ongi koht, kus Jumal aitas. Nagu ka kirurg hiljem ütles, oli viimane aeg opereerida.
Minu ämm ei ole kunagi adventkiriku peale hea pilguga vaadanud, kuid nüüd, kui ta oli lootust kaotamas, palus ta mind, et kui tema mees peaks surema, siis ma räägiksin meie pastoriga, kas ta saaks tulla matjaks, kuna talle ei meeldi ilmalikud matused.
Me ei saa tihti aru, kuidas Jumala Vaim inimestes töötab, aga Ta teeb seda aegamisi ja kindlalt.
Tänu selle eest! Ja aitäh kõigile, kes mu peret ikka palvekätel kannavad!
Helen Eino
In English