Minu juurde tuli nuttev Josef: „Emme, miks sa mind ei armasta?“ Vaadates oma väikest last, kuulates tema sõnu, ei suutnud ma ennast vaos hoida. Pisarad voolasid mööda minu põski ning minu süda oli justkui pooleks rebitud. Oma mõtteis hüüdsin: „Oh Jumal, anna mulle jõudu vastu pidada. Ma ei tohi oma sõna murda, ma pean jääma kindlaks oma otsusele, ükskõik kui raske mul on. Jumal, anna mulle tarkust lohutada oma lapsi, anna mulle õigeid sõnu!“
Kallistasin oma pisipoega ja ütlesin: „Emme armastab sind väga, nii väga, kullake!“
„Kas me siis läheme loomaaeda?“ nuuksus pojake läbi pisarate.
„Ei, kullake.“ Olin järjekindel ning hoidsin last oma embuses.
Ukse kõrval maas nuuksus ka Simona, kutsusin ta enda juurde ning kallistasin ka teda. Simona esimene lause oli: „Selles kõiges on süüdi Josef, tema ei andnud mulle minu joonlauda!“
Lõpuks oli minu süda rahunemas, hing oli rahulik ja hääletoon sõbralik. Püüdsin lastele seletada, miks nii läks.
„Kallike, ei ole ainult süüdi Josef, te mõlemad olete asjas osalised. Kas mäletad, mitu korda ütlesin, et te vaikselt koristaksite toa? Kas ma ütlesin, et me ei lähe loomaaeda, kui te kaklemiseta mänguasju kokku ei korja?“
„Jah, aga...?“
„Igal teol on tagajärg ja kui ema karistab oma lapsi, siis ei tähenda see seda, et ta ei armasta lapsi. Armastan väga, olete kogu minu elu. Ka Jumal karistab oma lapsi, kui nad on sõnakuulmatud, sest Ta armastab neid.
Jumal, aita meil näha ja mõsta olukordi, millesse me endid Sinu lastena mõnikord asetame. Aita meil näha Sind ka siis, kui meile tundub, et Sa meist ei hooli.
Annika Kaljuve
In English