Paulus jätkab oma väitega, et Jumal ei olnud Iisraeli tagasi lükanud (Rm 11:1). Nagu me nägime, andis ta salmides 1 ja 2 oma väite tõestuseks kaks põhjendust. Teises kuni neljandas salmis annab ta kolmanda tõendi, seekord ajaloost.
„Kas te siis ei tea,” küsib apostel, „mida Pühakiri ütleb Eelija loos, kuidas ta kaebab Jumala ees Iisraeli peale: „Issand, nad on tapnud sinu prohvetid ja maha kiskunud sinu altarid. Mina üksi olen järele jäänud, ja nad püüavad ka minu hinge.” (s. 3). Eelija kaebuse kontekstiks on võit, mille ta oli just saavutanud Karmeli mäel Baali prohvetite üle. Vahetult pärast seda põgenes ta täielikus paanikas kuninganna Iisebeli eest. Lõpuks leidis ta peidupaiga Hoorebi mäe juures koopas. Jumal leidis sealt prohveti üles ja küsis, miks ta end peidab. Prohvet meenutas Jumalale Iisraeli taganemist ja seda, et ta ainsana on jäänud ustavaks (1Kn 19:1–14). Jumal ütles Eelijale, et prohvet ei teadnud midagi arvudest. „Kuid mida ütleb talle Jumala vastus?” küsib Paulus. „Mina olen enesele üle jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees!” Nii et Iisraeli taganemine polnud täielik. Jumalal oli jääk, kes oli jäänud ustavaks. Ta ei olnud oma rahvast hüljanud. Otse vastupidi, Ta oli enesele „üle jätnud” need, kes olid jäänud ustavaks. Kuid Eelija tundis end üksildase ja julgusetuna. Ma mõistan teda. Aeg-ajalt tundub, et koguduses toimub paras jama. Oled sa kuulnud pastorist seda-ja-teist? Või tead sa, mida kogudus hääletas? Liiga tihti täitub meie ümbrus selliste kuulujuttudega. Tõeline probleem on veel selles, et alati pole tegu kuulujutu, vaid reaalsusega.
Sellistel aegadel on lihtne sattuda meeleheitesse. Tunneme end kui Eelija ja arvame, et vaid meie oleme jäänud Jumalale tõeliselt ustavaks. Kuid sellisel ajal peame mõistma, et me ei näe kogu pilti, mida näeb Jumal. Nii nagu Eelija päevil, on Jumalal alati olemas oma jääk, kuigi ka meie ei suuda neid oma piiratuses ja hirmus ära tunda. Jumal elab ja töötab koguduse juures vaatamata probleemidele.
In English