SIIRUSEST EI PIISA

Oled sa kuulnud teisel pool maakera elavatest naistest, kes viskasid oma lapsed krokodillidele, et teenida ebajumalaid? Ma ei tea, kas seal on veel ka tänapäeval emasid, kes nii teevad. Aga kui nad seda tegid, siis tuleb tunnistada, et see pidi toimuma ülisuures siiras usus. Visata oma laps krokodillile – see eeldas kas äärmist siirust või midagi muud ülivõimast! See vaene paganlik ema võib tulla välja paganluse pimedusest. Ta võib leida tee Jumala ja Tema tõe juurde. Me ei pea istuma ega kohut mõistma, kui see ema viskab oma lapse krokodilli lõugade vahele. Me ei pea otsustama tema igavese elu üle individuaalselt. Me võime vaid mõelda sellele kombele, halada ning paluda Jumalal tuua ta sellest pimedusest välja. Kuid kas me peaksime oma teadmiste ja mõistmise juures ühinema temaga? Kas me peaksime minema ja viskama ka oma lapsed krokodillidele, sest me oleme veendunud paganliku naise usu siiruses?

Me ei pea otsustama kellegi igavese elu üle, isegi mitte spekuleerima kellegi siiruses, kaasa arvatud mõned karismaatilised liikumised tänapäeva maailmas. Isegi kui paljud karismaatilised liikumised võivad olla looritatud spiritismi ilmingutega, ei pea me otsustama üksikisikute üle. Kuid need, kes hülgavad puhtad piibliõpetused ja ühinevad karismaatiliste gruppidega, on petetud. Kui me leiame oma elus õhutühja ruumi, siis tuleks see täita Jumala Sõnaga, otsides ühendust Temaga.

Meie täpne arusaamine Piiblist ei anna meile põhjust enesega rahulolemiseks. Kui „Jumalale ustava koguduse“ liikmed mõtleme me vahel, et oleme puutumatud. Tõde on aga see, et Jumala Püha Vaim valatakse välja nii neile, kes peavad Jumal käske, kui ka neile, kelle usk Jeesusesse on praktiline ja mitte teoreetiline. Jumala Vaimu ei valata selle täiuses välja enne, kui suurem osa Tema lastest teeb koostööd Jumalaga. Ja kui ma keeldun olemast osa sellest grupist, siis lõpuks jäetakse mind välja.