Ma ei ole audioraamatute fänn. Bibliofiilina olen üritanud oma lühikesse eluikka mahutada võimalikult palju raamatuid ning ma arvasin, et ehk raamatute kuulamine annab mulle võimaluse veel rohkem teadmisi koguda. Aga see ei õnnestunud. Kui ma kuulasin, hakkasin ma unistama, mõte uitas igasuguseid kõrvalradu pidi ja kui kahekümne minuti pärast avastasin, et raamat mängib ikka veel, oli mul sellest suur osa vahele jäänud.
Hea piibellik jutustus, mis ajendab hoolikalt Piiblit uurima, kütkestab siiski jätkuvalt mu tähelepanu. Evangeeliumi hädavajalikkust selgitades rõhutab Paulus, kui tähtis on kristlastel verbaalselt teistega evangeeliumi jagada: „Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?“ (Kiri roomlastele 10:14)
Siis viitab ta, et „usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“. Mõned järeldavad siis, et kasvamiseks on meil vaja vaid Piibli sõnu kuulda. Kuula piisavalt jutlusi, loe piisavalt Piiblit ja muutudki Kristusega sarnasemaks.
Tõsi on, et lugemine muudab meid. Uuringud on korduvalt näidanud, et lugemine varustab inimaju uute seostega, arendab aju olulisi piirkond ija suurendab intelligentsust − ja mõnel aju osal on koguni raske vahet teha tegeliku kogemuse ja raamatu lugemise ajal ettekujutatu vahel. Seega on Piibli lugemine kahtlemata väärtuslik.
Kuid kristliku kogemuse mõte ei ole mitte pelgalt teadmiste kogumine. Jumala plaan on, et meie usk kasvaks, ning selleks peame Piiblist leitud põhimõtted ellu rakendama. Kui Paulus ütleb, et usk tuleb kuuldust, peaksime seda ilmselt mõistma samamoodi nagu siis, kui ema või isa kasutab lapse korralekutsumiseks ütlust: „Kas sa kuuled mind?“ Ta küsib siis, kas me kavatseme kuuldut rakendada.
Kõige efektiivsem moodus Piiblit mõista, on seda lugeda ja siis selle põhimõtteid igapäevaelus katsetada. Viimaks hakkame kogemuse kaudu mõistma, et Jumala Sõna on eksimatu, Jumal saab meie jaoks üha reaalsemaks ning meie usk Temasse muutub sügavamaks.
In English