Mis siis, kui sa ärkad ühel öösel üles ja avastaksid, et kõrval asuva naabri maja on leekidesse mähkunud? Ja kui sa välja tormad, märkad sa teise korruse magamistoa aknal väikest tüdrukut karjumas. Kuna vanemaid pole näha, tormad sa peauksest sisse ja trepist üles tüdruku magamistuppa. Paanikast halvatuna ja ikka veel karjuv laps keeldub oma toa petlikust turvalisusest lahkumast. Sa püüad meelitada ja veenda, kuid asjatult. Tüdruk on liiga hirmul.
Ent leegid möllavad all koridoris – kas nüüd või mitte kunagi. Mida sa siis teed? Seda, mida iga tuletõrjuja samas olukorras. Sa haarad tüdruku sülle, paned käe tema pekslevate jäsemete ümber, peopesa suu peale ja jooksed elu eest. Miks? Sest kui maja on maha põlemas, pole aega viisakateks peensusteks. Tuletõrjuja reegel on lihtne – päästa kohe, selgita hiljem.
Kas see võis olla see, mida Jumal tegi Vanas Testamendis? Kui mitu korda selgus, et Tema usumaja on leekides? Tema lapsed sügavas unes, segaduses või isegi paanikas ning kogu jumalik veenmine ja anumine nii prohvetite kui ka patriarhide kaudu ei äratanud ega muutnud neid. Mis jääb päästjal üle? Kui eesmärk on lõksujäänud päästa, siis päästad sa kohe ja selgitad hiljem. Mitte sellepärast, et sa ei raatsiks vestelda või mõistlikku juttu rääkida, vaid sellepärast, et oht on pikale veniva visiidi jaoks liiga lähedal.
Ja seega Jumal tegi just seda, praktiliselt vedas oma lapsed ühest kriisist teise järel välja. Täielikumad selgitused pidid lihtsalt ootama, sest nende ellujäämine sõltus Jumala kohesest karmivõitu päästmisest.
Meie tekstis on kirjas: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.” Sest „päevade lõpul” on Jeesus kõigile ikka veel Jumala kõige selgem selgitus. Ja kui Tema enda maja Kolgatal leekidesse mattus ja polnud kedagi, kes oleks Teda päästnud, nägime viimaks selle jumaliku armastuse sügavust, mis ohverdas lõplikus päästmises iseenese, et me võiksime saada leekidest päästetud igavesest ajast igavesti. Aamen.