„Nüüd aga.”
Nende sõnadega oleme jõudnud Roomlastele teise suure pöördepunkti juurde. Esimese sammu kestel, kui sa mäletad, kohtasime Paulust ja tema evangeeliumi. Teise sammu juures demonstreeris ta detailselt, et iga inimene on patune ning kuulub kohtu ja Jumala viha alla ning tema osaks on igavene surm.
Pole just eriti kaunis tulevik. Ja siis ütleb Paulus: „Aga nüüd.” D. Martyn Lloyd Jones väidab, et kogu Pühakirjas pole olemas imelisemaid sõnu kui need kaks: „Aga nüüd.”
Milleks teha selline rõhutav avaldus? Vastus seisneb kontekstis. Paulus on jätnud oma lugejad lootusetusse ja abitusse, sest Roomlastele 3:19 ütles ta, et kõik on Jumala õiglase kohtumõistmise all. 20. salmis rõhutab ta, et käsupidamisest ei saa Jumala ees keegi õigeks. Täpselt õigel ajal lisab ta sõnad „nüüd aga”.
„Aga nüüd on Jumala õigus /.../ ilmutatud ilma käsuta.” Nende sõnadega annab Paulus teema oma kolmandale sammule Kirjas roomlastele, mis viib meid usust õigeksmõistmise juurde (Rm 1:16, 17).
Lunastus, millest Paulus räägib hästi tihedalt kokku surutud paragrahvides, keskendub kolmele tõsiasjale: õigeksmõistmine (pilt kohtust), lunastus (pilt orjaturust) ja lepitus (pilt ohverdamissüsteemist).
Hea uudis on see, et Jumal on sekkunud. Ta on teinud meie heaks, mida me käsku pidades ei oleks saavutanud. „Nüüd aga” peegeldab Jumala päästvat tööd läbi Kristuse inimeste heaks.
Koos 3. peatüki 21. salmiga oleme jõudnud Pauluse evangeeliumi tõlgenduse tuumani. Apostli seisukohalt võib patune inimkond olla nõrk, kuid Jumal on võimas õigeks mõistma, pühitsema ja austama neid, kes Tema armu vastu võtavad.
In English