Üks meie igapäevaelu suuri pingeallikaid on tõsiasi, et kristlastena oleme üheaegselt kahe riigi kodanikud. Me oleme taevariigi kodanikud, kuid füüsiliselt elame ühes selle maailma riikidest. Jeesus pidas seda mõtet silmas veidi teistsuguses sõnastuses, öeldes, et kristlased elavad maailmas, kuid ei ole maailmast.
See tähendab, et nad ei ela maailmast eraldatuna. Kristlastele on öeldud, et nad peavad erinema maailmast oma välimuse ja mõtteviisi poolest, kuid iial ei tohiks nad maailmast eralduda või maailma omapead jätta. See on kloostrielu eksitus. Vastavalt selle põhimõtetele peab inimene üllaima kristliku elu elamiseks ühiskonnast eemale tõmbuma ja veetma oma elu religioosses hardumuses.
Jeesuse väide soola kohta eitab otsustavalt isoleerumise põhimõtet. Kristlased peavad olema maa soolaks. Dietrich Bonhoeffer on öelnud, et nad „ei tohi mõelda üksnes taevast; neil on ka maapealne ülesanne.“
Soolal on mitu otstarvet. Maades, kus ei kasutata külmutusseadmeid, on sool säilitusaineks. Seda hõõrutakse lihasse roiskumise vältimiseks. Soola meeldivaks omaduseks on selle maitsestav toime – paljud toidud maitsevad soola lisamisel paremini. Ent oma mõju avaldamiseks peab sool toiduga kokkupuutes olema – toidust kas või millimeetri kaugusel paiknev sool ei suuda ei säilitada ega maitsestada.
Kristlased mõjuvad soolana siis, kui nad segunevad neid ümbritseva ühiskonnaga. Ehkki kristlased seda sageli ise ei taju, muudavad nad oma eluga ning õndsakskiitmiste praktiseerimisega neid ümbritsevaid inimesi ja ühiskonda mõõdukamaks ja moraalsemaks. Nende igapäevane elu „maitsestab“ ühiskonda nende poolt osutatavate väikeste heategude, tagasihoidlikkuse ja palju muuga. Isegi uhked ja paadunud inimesed leiavad sageli olevat raske tõelisi kristlasi mitte austada, ehkki nad võib-olla ei soovi neid jäljendada.
Issand, aita mind olla soolaks ka täna oma perekonnas, naabrite keskel ja töökohas.
In English