Kevadejutlus

Mind äratasid linnud. Nende mitmehäälse koori taustal kõlab üks kauge kurisev heli. Ta ei ole esiletükkiv, kuid siiski otse kutsub end kuulama. Samas kostub ta väikese trummi imekiire põrinana, sulades kokku kevadise hommiku kaugeks üminaks. Seal kuskil sooserval nad tammuvad väikseid ringe tehes maapinnal, kirevad sabad lehvikuna laiali. Tedred.

Silm ei suuda kõike haarata ja kõrv kuulda, mis toimub su ümber. Sa vaid tajud midagi suurt ja erakordset...

Kevad ärkab! Elu ärkab! Hing ärkab!

Julgen täiesti kindlalt väita, et kevad on sümbol. See on Jumala antud sümbol pärast ülemaailmse veeuputuse katastroofi. Veeuputuseelne maailm ei tundnud sellist sesoonsust. Igihaljas loodus ümbritses inimest. Nüüd aga peab aastaaegade ringkäik meile jutlust sünnist ja noorusest, elu eesmärkide seadmisest, küpsusest ja viljakandmisest, viletsusest ja surmast.

Kevad on veel enam kui sünni ja alguse sümbol. Nagu sümbolitel ikka, on kevadelgi teine ja mitte vähetähtis tähendus. See on elu taastumine. Läbi surma ja külma talve, kus miljardid hukkuvad, toob kevad esile elu. Kui ahtakesed peavad olema need rakukapillaarid, mis ei lase pakasel moodustada neis asuvast niiskusest rakke purustavaid jääkristalle. Miljonid taimed ja seemned puhkevad uuesti elule.

Inimest kutsutakse looduse eeskujul tegema sama. Kõige peenetundelisem osadus Jeesuse Kristusega tagab uue elu igavesel elukevadel. Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud?” (Jh 11:25, 26).

Võimas on looduse jutlus kontekstis Kristuse elu ja ülestõusmisega!

„Nüüd aga on Kristus ülesäratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul” (1Kr 15:20, 23).

Nende ja ka teiste salmide põhjal näeme lunastusplaani „sesoonsust” või „aastaaegu” – iga asi omal ajal. „Äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume” (1Kr 15:52).

Laula, kevad, ülestõusmise laulu! Põrista trummi ja las kõlavad pasunad!

Valdek Lõhmus