Lugesin kord kellegi mehe tunnistust, kes hiljem elus ühiskondlikult tuntuks sai. Ta jutustas oma poisikesepõlves juhtunud seigast, mis talle sellise rõõmukogemuse andis, mida aastate möödudes miski pole ületanud.
Kord kui ta üksi kodus oli, koputati uksele. Ukse taga seisis jahedusest värisedes silmnähtavalt vaene mees ja palus pisutki abi toidu ja kehakatte tarbeks. Poiss oli kimbatuses – vanemaid pole kodus... Äkki tuli meelde enda karbike, kuhu oli kogunud juba mõnda aega temale pudenenud taskurahapalukesi. Ta jooksis oma tuppa, võttis kogu selle karbikese sisu ja tühjendas kerjusele, öeldes: „Siin on kõik, mis mul on. Saate osta endale vajalikku!“
Hiljem, juba elukogenud mehena tunnistas ta, et ei ole iial enam elus kogenud nii suurt rõõmu kui tol hetkel.
Rein Käsk
In English