„NIISIIS” või „seega” on oluline osa tänasest salmist. See seob 12. salmi eelmiste üheteistkümnega Roomlastele 8. peatükist. Ja millest need meile rääkisid?
1. Et uskujaid ei mõisteta enam hukka.
2. Et nad on vabastatud patu ja surma seadusest.
3. Et nad ei ole enam patu ülemvõimu all.
4. Et nad kõnnivad Vaimu järgi.
5. Et neil on Vaimu mõtteviis.
6. Et neil on Vaimu mõtteviisiga kaasnevad elu ja rahu.
7. Et nende keha ülestõusmine on garanteeritud.
See on päris pikk nimekiri, mille eest tänulik olla. Paulus ütleb Roomlastele 12. salmis, et nad on „võlglased” kõikide nende Jumala kingituste eest. Nende võlg on elada Jumala põhimõtete järgi. Lõppude lõpuks, kui neis elav Vaim on neile andnud elu (Rm 8:10), siis kuidas saaksid nad jätkata elamist surma viisil? Nad ei saa olla korraga elus ja surnud. Olles surmast päästetud, on nad kohustatud elama Püha Vaimu väe läbi elu põhimõtete järgi. Antud hetkel on ülimalt oluline saada aru, et me ei ole Jumala võlglased, kui Ta pole meid veel päästnud. Esmalt tuleb päästmine, siis järgneb Vaimu poolt volitatud usu reageering. Kümme käsku järgivad sama mudelit. Esiteks tuleb arm: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptuse maalt orjuse kojast” (2Ms 20:2). Siis järgneb käsk. Iisraellased olid Jumala ees võlglased, sest Ta oli nad päästnud. Esiteks tuli päästmine ja siis reageering. Käsku peab kristlase perspektiivist alati vaatama koos armuga. Sellele mõeldes on täielik katastroof, kui raamatusse või kiriku seinale on pandud nimekiri kümnest käsust ilma tekstita 2Ms 20:2, salmita, mis annab põhjuse, miks iisraellased pidid käsku pidama või miks see neile üldse antud oli. Jumala päästva armuta poleks olnud mingeid käske ega käsupidamist. Arm tuleb enne kohutust.
See on samuti ka Pauluse Kirjas roomlastele. Nad on võlglased Jumala ees Tema armu pärast. Nende vastus – meie vastus, kui me mõistame, et oleme päästetud – on käia Jumala tahte järgi.
In English