MURE ISA PÄRAST

„Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga?“ Juuda palus oma noorema venna Benjamini pärast. See oli Juuda idee, müüa Joosep orjusesse. Juuda oli osaline plaanis tappa lambatall, kasta Joosepi kuub selle veresse ja näidata seda siis isale, et ta hakkaks arvama, nagu oleks Joosep tapetud. Nüüd aga näeme teda palumas oma venna elu pärast, tahtlikuna olema oma venna asemel vangis, kui ainult isa ei peaks taluma rohkem leina. Kuskil südames oli toimunud muutus, täielik muutus. Mulle meeldib see, mis Juudaga juhtus. Kuidas sulle?

Varem ei hoolinud Juuda oma isa tunnetest. Nüüd on poeg tema pärast mures. Varem mõtles ta ainult endale. Nüüd mõtleb ta teiste heaolust kui tähtsamast. Ta oli ebaaus – nüüd on ta aus. Juuda elu on muutunud. Ta on võtnud endale vastutuse olla Benjamini tagatis. Ta on võtnud endale vastutuse vabal tahtel.

Kui abielupaar otsustab lapsi saada, siis on nad teinud valiku saada nende laste tagatiseks. Kui keegi on otsustanud saada õpetajaks või pastoriks, siis on ta valinud olla tagatiseks nendele, kelle ülevaataja ta on. Selline on vabatahtlik vastutus, mitte pealesurutud kohustus.

Varti tuleb päev, mil läheme üles oma Isa juurde (1Ts 4:16, 17). Võime täna olla tänulikud Jumala eest, kes hoolib ja kes teeb kõik võimaliku, et kui me läheme kord üles oma Isa juurde, on seal ka need, keda me armastame. Kas oled sa tänulik sellele Ühele, kes nagu Juuda astus ette ja ütles sinu ja su armsate pärast: „Ma olen tagatiseks nende eest. Lase mind võtta nende koht“? Kas ei ole sul põhjust olla tänulik oma vanema või õpetaja või sõbra koorma eest, kellest sa teadsid, et ta sai tagatiseks sinu eest? Kas sa ei tahaks ühineda täna minuga ja otsustada mitte tuua kurbust meie Isa südamele sellega, et sind ei ole seal, kui kõik Tema lapsed kogutakse koju? Kas sa ei tahaks ühineda Juudaga tema anuvas palves, mis oli tehtud ühe võimsama rahva juhi troonisaalis: „Luba mul olla tagatis. Kuidas saaksin minna oma isa juurde, kui noormees ei ole minuga?“