Siiani on Paulus esitanud kolm tõendit selle kohta, miks tema teadmist mööda ei ole Jumal Iisraeli hüljanud: (1) ta ise oli juut, (2) Jumal oli Iisraeli valinud ja (3) ajalooline näide Eelijast. Nüüd esitab apostel neljanda tõendi, et „ka nüüdsel ajal [on] jääk alles jäänud armuvaliku järgi”. Nii nagu Eelija päevil oli 7000 inimese suurune jääk, nii eksisteeris jääk ka Pauluse ajal. See jääk ei olnud tema kujutlusvõime ega lootuse vili. Kuigi juutide juhid ja enamik rahvast ei olnud evangeeliumi vastu võtnud, võis Jaakobus Paulusele ühe tema Jeruusalemma külastuse ajal öelda, et „paljud tuhanded” juudid usuvad. Tundub, et Jaakobus viitas juutidele Judeas ja selle ümbruskonnas (Ap 21:20). Jumal ei olnud oma rahvast hüljanud.
Üks kõige huvitavamaid sõnu tänases salmis on „jääk”. Vana Testament kujutas Iisraeli jääki nende juutidena, kes olid jäänud Jumalale ustavaks. Nii eksisteeris siis teatud mõttes Iisrael Iisraelis. Sama võime öelda koguduse kohta läbi aegade. Alati on olnud kogudus koguduse sees. Luther kirjeldas seda natuke teistmoodi, rääkides nähtavast ja nähtamatust kogudusest. Need, kes on organisatsiooni liikmed, moodustavad nähtava koguduse. Nähtamatu kogudus koosneb neist, kel on elav ühendus Jumalaga. Nähtamatu kogudus on Jumala jääk igal ajastul.
Gerhard Hasel märgib, et Piibel kasutab jäägi ideed kolmel moel. Esiteks räägib Piibel mõnikord ajaloolisest jäägist, mis koosnes mingi katastroofi – näiteks vallutuse – üleelanutest. Teiseks on olemas „ustav jääk”, mida eristab ülejäänutest nende ehtne vaimulikkus ja tõeline ususuhe Jumalaga. See on jääk, mida peab silmas Paulus kirja 11. peatükis. Ja siis leiame eshatoloogilise jäägi, mis koosneb neist, kes elavad läbi lõpuaja apokalüptilised kriisid, jäävad võidukaks ning võetakse vastu igavesse kuningriiki. Jumal räägib ustavast, eshatoloogilisest jäägist Ilmutuse 12:17: „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.” Jumalal on lõpuajal oma jääk.