Enne kui Paulus sai Rooma minna, pidi ta käima Jeruusalemmas, judaismi keskuses, et jagada pagankogudustest kogutud anded sealsetele vaestele. Pauluse jaoks ei tähendanud see halastustegu mitte üksnes paganate ja juutide vahelise vastasseisu silumist, vaid näitas tema teenistuse motiive. Jumala armastuses elamine tähendabki hoolitsust ja taoliste halastustegude tegemist nendele, kes on puuduses. Mulle meeldib lasta inimestel lugeda Matteuse evangeeliumist tähendamissõna lammastest ja sikkudest. Kui nad loevad, palun ma neil loendada küsimärke. Nagu näha, on viimses kohtus palju üllatunud inimesi. Ühelt poolt on inimesed, kes saavad endale ootamatult päästetud. „Kuidas?” küsivad nad. „Me ei olnud Seaduse pidamises täiuslikud nagu variserid,” toovad nad välja ja lisavad, et tegelikult on neil tõsiseid probleeme. Kuid Jeesus vastab, et nad on teinud seda, mis loeb: „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde” (Mt 25:35, 36). Selle tulemusena pärivad nad Kuningriigi ja on seal õnnelikud.
Siis ilmuvad välja variserid. „Sa pead meid päästma,” teatavad nad ja jätkavad, „sest me oleme pidanud hingamispäeva, maksnud kümnist ja söönud õigeid asju.” „Aga kui ma olin puuduses, siis te ei hoolinud. Te ei ole rakendanud suurt armastuse põhimõtet. Te ei ole endasse lasknud ainsat asja, mis loeb. Te ei oleks taevas õnnelikud,” ütleb Jeesus neile.
„Ajastute igatsusest” leiame hämmastava sissevaate lõpukohtu sündmustesse. Peale Matteuse 25:31–32 viitamist räägib see: „Nii kujutas Kristus Õlimäel oma jüngritele suure kohtupäeva sündmusi. Ta näitas, et kohtuotsus oleneb ühest asjaolust. Kui Tema ette on kogutud kõik rahvad, siis saavad nad jaguneda ainult kahte gruppi ja nende igavese saatuse otsustab see, mida nad on Temale teinud või tegemata jätnud vaeste ja kannatajate isikus” (lk 432). Lunastus Kristuselt ei tule mitte tänu meie pingutustele, vaid sellele, kui palju me oleme Temalt saadud armastust jaganud ennast ümbritsevatele inimestele. Teistest hoolimine on loomulik reageering sellele, kui palju Jumal meist hoolib.
In English